Paari- ja peresuhted

Tere
Olen mehega koos olnud üle 5 aasta. 2 aastat tagasi jättis ta mu maha teise naise pärast. Mõned kuu hiljem tuli ta aga andeks paluma. Kuna tunded ei olnud kadunud, suutsin ajapikku andestada. Tekkis tagasi usaldus. Tõestuseks, et tal on sel korral tõsi taga, palus ta mind endale naiseks. Paari kuu pärast jäin rasedaks. Ootasime last väga ja meie suhe oli korras. Kui välja arvata mehe alkoholiga liialdamine ja tülid, mis sellega kaasnesid. Viimased nädalad enne sünnitust oli kõik ideaalne, saime omavahel läbi suurepäraselt. Sünnitusel oli mees mulle suureks toeks. Kuna ta ei tööta Eestis, pidi lahkuma kuu pärast lapse sündi. Mõned nädalad kodust eemal ja tagasi tulles sai uudise, et mõnda aega ei ole tööd. Sealt hakkas kõik allamäge minema. Algul mõtlesime, et on isegi hea, et ei pea tagasi minema. Saame oma lapsega tuttavaks ja harjume pereeluga. Poolteist kuud veetsime aega kolmekesi. Vahest kahekesi, kui leidus lapsehoidja. Siis aga pidi ootamatult tööle tagasi minema ja oli ära 2 kuud. Selle aja jooksul arvasin ja lootsin, et nüüd läheb kõik paremini. Saame jalad alla ja tuleviku suhtes tekkisid uued mõtted. Mõni nädal tagasi tunnistas ta aga üles, et on mind petnud. Ja mitte ühel korral. Valetas ka siis, kui oli ilmselge, et tean kõike. Kogu aja, mis ta kodust eemal oli, rääkis ta mulle suurest armastusest minu vastu ja kuidas ta igatseb nii mind, kui last. Kiitis mind oma sõpradele ja ei peljanud ka neile öelda, et mind jumaldab. Oleme rääkinud ja tean, et asi on seksis. Läheduse ja intiimsuse puuduses. Ta tundvat liblikaid, mis suhte algul tekivad just selle teise naisega. Ja ei suutvat seda lõpetada. Aga samas ei öelnud ka mulle otse, et meie suhtel ei ole tulevikku. Tänaseks on sellest uudisest möödas 2 nädalat ja peale pikki vestlusi ja minu poolseid pingutusi selgitada, et see liblikate tunne ei kesta ja kas ta saab aru, millest ta loobub. Jättis mees mu maha. Teistele, tuttavatele ja sõpradele aga räägib, et mina olen kõiges süüdi. Nagu mina oleksin lükanud ta teise naise käte vahele. Tal on probleem ka alkoholiga ja tean, et kogu selle aja vältel, mil tal on olnud kõrvalsuhe ei ole ta ühelgi päeval jätnud õlut joomata. Tema tervis annab juba tunda. Olen selgitanud, et olen tema sõber ja kaaslane. Olen talle toeks ja aitan kuidas saan. Üritanud mõista. Mitte miski ei aita. Ei aita ka see teadmine, et ka tema on isa poolt beebina maha jäetud ja pole kunagi saanud kasvada terves perekonnas. Ta armastab meie last ja tahab temaga koos olla, kuid mitte perekonnana. Olen suures segaduses ja tunnen ennast alandatult. Olen nõus talle andestama, kui ta seda vaid ise tahaks. Kui ta sooviks end kokku võtta. Sest tunded on meil mõlemal alles. Ja tean, et mõne aja pärast on ta aru saanud, kui rumal ta oli ja tahab siis andeks paluda. Aga kardan, et siis on juba hilja. Kas on võimalik, et tegemist on meeste sünnitusjärgse depressiooniga? Mida peaksin tegema, et meest aidata? Iga laps ju väärib perekonda.