Paari- ja peresuhted

Tere
Pöördun murega Teie poole, sest ei oska väljapääsu leida. Olen 53-aastane, mehega oleme elanud 34 aastat. Meil on 3 last aga elu on jooksnud karile, tegelikult oleme terve elu suurte tülide ja peksmiste sees lastega elanud ja kui mehele midagi ei meeldinud, visati meid lihtsalt majast välja. 10 aastat tagasi sai mul kõigest sellest mõõt täis, läksin ta juurest lihtsalt kahe kilekotiga ära, kuna lapsed olid juba suured ja laiali koolides, läksin oma vanemate juurde elama. Lapsed käisid nädalavahetustel minu juures, isaga nad ei suhelnud. Siis muiduga aasta peale seda käis ta palumas ja tuligi linna elama, müüsime maja maha ja ta ostis enda nimele korteri linna ja hakkasime uuesti koos elama. Aga see oli veel hullem, kui midagi oli, siis öeldi, et on tema korter ja välja, ja vahetati isegi ukselukud ära ja jälle olin kuskil küla peal. Kuna vanematele ta ei meeldinud, siis kinkisid nad maja vennale ja mul enam sinna teed ei olnud, olin tütre pool ja varsti leppimisega jälle tagasi, ja jälle visati välja, ukselukud vahetati ära. Nüüd elan poja korteris, kuna ta on enamus aja välismaal, siis ei sega ma teda, sain jälle kaks kilekotti omi asju ja kõik isegi riideid ei anta enam, nüüd aga müüb poeg korteri maha, ma olen nii vana, et mulle ei anna keegi laenu ka, et endale elamist osta. Töökoht on mul olemas, isegi vabad päevad võtan endale tööd, ma ei suuda võtta endale üürikorterit ja tütardel on omad pered, ma ei saa sinna enam minna. Koduukse taha ka enam kraapima ei lähe. Täielik masendus, elu oled elanu kodule muretsedes ja lihtsalt kõik sult võetud ja nagu koer välja visatud. Ma ei tea kust otsast hakata pihta. Kas oskate mingitki nõu anda?
Aitäh vastuse eest.