Paari- ja peresuhted

Tere,
Olen 34-aastane naine, kelle pisut üle 5 aasta kestnud kooselu lõppes juba 2 aastat tagasi. Kogu suhte kestel on olnud tõsiseid probleeme valedega. Juba suhte alguses näris mind pidevalt tunne, et midagi on valesti ja mees ei ole minu vastu aus. Kuna oma olemuselt on ta kinnise loomuga, mina seevastu avatud suhtleja, kirjutasin selle alguses tema iseloomu arvele ning olin kannatlik, lootes, et ajapikku ta avaneb. Aja möödudes avaneski, kuid siiski valedega. Tõsi küll, mitte kõiges.

Esimese vale ilmsikstulek, esimesel aastal, lõi mul jalad alt - kogu maailm varises kokku. Ajapikku valu vähenes ning kuna me siiski soovisime koos olla, püüdsime mõlemad suhte kallal tööd teha. Kahjuks selgus, et tema poolt oli see vaid manipulatsioon ning terve selle aja ta vaid mängis minu tunnetega.

Tülitsesime ja leppisime ikka ja jälle. Aina rohkem süvenes see, et ma ei saanud teda usladada - üha enam, kui nii väga tahtsin uskuda, et nüüd ta räägib tõtt, valmistas ta ikka pettumuse. See kahtlemine, usaldamatus ja hirm näris mind seestpoolt nagu hape.

Kolmanda aasta lõppedes ilmnes, et need valed ei lõpegi - selgus, et mehel on juba aastaid hasartmängusõltuvus, milles ta nii sügavalt sees oli ning seda endale ei tunnistanud. Minu jaoks oli see šokk!!! Elada aastaid koos mehega ning ühel hetkel avastada, et kogu see suhe on üles rajatud valedele - terve selle aja olen ma päevast päeva olnud mehe kõrval, keda ma üldse ei tunne. Korraga sai selgeks, et kogu see näriv tunne mu sees ei olnud asjata ning kõikidele nendele hämaratele asjadele sain valusad vastused reaalselt! Karm...

Kui esimene pettumus üle läks, üritasin temaga sellest rääkida, kuid asjata, täielik eitamine. Käisin ise nõustamisel, et sellega toime tulla. Selgus, et sõltuvus on mõnevõrra taandunud, kuid mitte kadunud. Valesid tuli ikkagi. Ühisele nõustamisele ta keeldus minemast ning tahtis proovida oma jõududega toime tulla. Pingutasime mõlemad, üritasime väga palju rääkida, kuid ikka ja jälle tabasin endas tunde: kas ta on minu vastu aus või ainult manipuleerib, et mitte üksi jääda?! Kas ta armastab mind selleks piisavalt, et mitte jälle haiget teha?! Kas ta on valmis olema ka selles teemas avatud või pigem puikleb teemast kõrvale?! Kas ja miks - need küsimused käisid mu peast liiga palju läbi.

Pea kaks aastat püüdsime - proovisin olla mõistev, mitte nii palju kahelda, ta proovis rohkem avatud olla, kuid asjata - ühel hetkel ma tundsin, et olen nii väsinud ja tühi ning tema poolt tehtav ei tundunud piisav pingutus, sest usaldamatus järjest süvenes ning koos eksisteerimine oli mõlema jaoks juba piinav ning lahkumineks tundus kõige mõistlikum.

Peale lahkuminekut on tunded endiselt alles, tänu millele oleme selle 2 aasta jooksul lühikeste perioodidena koos olnud (küll aga siiski eraldi elades), väga palju rääkinud, analüüsinud, paljudele aastate jooksul tekkinud küsimustele vastused saanud jne. Kõik kestab selle hetkeni, kuni ma jälle kahtlema hakkan - lihtsalt NII raske on usaldada, lihtsalt NII meeletu hirm on, et ma jälle vastu näppe saan ning et temapoolne puhas ja ilus käitumisviis on järjekordne manipulatsioon.

Me mõlemad sooviksime koos olla, mõlemad sooviksime pingutada, kuid ma kardan, et ma ei tule selle usaldamatusega toime. Ikka ja jälle kerkib mingi näriv tunne tagasi ning hirm jälle haiget saada on suur.

Tean, et jutt on siin väga segane ja hüplik (nagu ka tunne mu sees), kuid ma lihtsalt ei suuda siiani oma eluga edasi minna. On olnud selle aja sees üks lühisuhe, kuid uus suhe ei hakka õieti toimima ju enne, kui vanast on täiesti üle saadud. Kas sellest üldse saab??!? Kas sama usaldamatus tuleks kaasa ka uude suhtesse?!

Kui suur tõenäosus on sellise usaldamtuse probleemiga paariteraapiast abi saada ning kas sellisel asjal on üldse enam mõtet?! Või peaksin ma eelkõige tegelema iseenda tunnetega ning nendesse nõustaja abiga süüvima, et edaspidi selgemalt maailmale vastu vaadata...
Ette tänades