Paari- ja peresuhted
Küsimus: Kuidas pere usaldus tagasi võita?19.04.2011
Tere,
Olen 21a noormees, abielus ja peres on ka väike laps. Oleme koos olnud 4-5 aastat ja abielus 1 aasta. Elame maakohas ning nagu teada-tuntud tõde, on maakohas üsna palju joodikuid. Kolisime naisega maale, kus meil oli kõik korras ja mul oli seal isegi tööd. Kui töö läbi sai, siis vahtisin aeg-ajalt ikka küla peal ringi ja hakkasin jooma. Algul küll tasapisi, aga siis läks asi hullemaks ja ka minu käitumine oli muutunud agressiivsemaks. Aastad läksid ja jõin ikka, aga mitte kogu aeg ega iga päev. Lõpuks mõtlesin, et aitab sellest jamast, et ma ei taha lapsele sellist peret, kus üks vanematest joob kogu aeg. Ühesõnaga võtsin end kätte ja jätsingi joomise maha ning ka pereelu paranes tublisti (kuigi jah, joomas peaga olin ka naisele haiget teinud, kuid rääkisin temaga ja ta andestas mulle).
Ühel päeval läks naine sotsiaaltöötajaga niisama juttu rääkima ja oli ära umbes tunni, kui kuulsin ukse taga koputust ja nägin oma "rõõmuks" sotsiaaltöötajat ja politseid. Imestus oli suur, et mis siis nüüd on - öeldi, et sinu naine ja laps viiakse siit minema. Sattusin hämmingusse, et miks - olen ju kaine ja varem pole meil sotsiaaltöötajat kodus käinud ning elu läheb päris hästi. Võeti naine ja laps ning mindi minema, jäin ainult mina segaduse ja südamevaluga.
Nüüd soovin, et saaksin naisega ära leppida ja pere uuesti kokku tuua, kuna olen end tõsiselt kätte võtnud (hakkasin isegi kirikus käima), kuid naine ei kuula mind ja ütleb, et ei usu mind. Saan temast aru, kuna jah, olen teinud vigu ja eksinud otsuste tegemisel, nagu me kõik. Rääkisin talle, et las ma tõestan, kuid tema ei kergita kulmugi ja on vihane (sellest ma ei saagi aru, sest me saime nii hästi läbi ja elu oli juba ilus), nagu ma oleksin midagi hinnalist ära lõhkunud.
Hetkel võitlen enda pere eest ja soov on uuesti proovida, kuna olen isegi näinud kui vanemad lahutavad ja kuidas siis lapsi solgutatakse (olen selle läbi elanud ja ei soovi, et minu perega nii läheks). Olen kõike proovinud ja südamest kahetsen, et üldse pudelit vaatasin, kuid jube raske on üksi hakkama saada, just siis, kui abi kõige rohkem vaja on. Ma ei ole veel alla andnud ja tahan, et kõik läheb hästi.
Olen 21a noormees, abielus ja peres on ka väike laps. Oleme koos olnud 4-5 aastat ja abielus 1 aasta. Elame maakohas ning nagu teada-tuntud tõde, on maakohas üsna palju joodikuid. Kolisime naisega maale, kus meil oli kõik korras ja mul oli seal isegi tööd. Kui töö läbi sai, siis vahtisin aeg-ajalt ikka küla peal ringi ja hakkasin jooma. Algul küll tasapisi, aga siis läks asi hullemaks ja ka minu käitumine oli muutunud agressiivsemaks. Aastad läksid ja jõin ikka, aga mitte kogu aeg ega iga päev. Lõpuks mõtlesin, et aitab sellest jamast, et ma ei taha lapsele sellist peret, kus üks vanematest joob kogu aeg. Ühesõnaga võtsin end kätte ja jätsingi joomise maha ning ka pereelu paranes tublisti (kuigi jah, joomas peaga olin ka naisele haiget teinud, kuid rääkisin temaga ja ta andestas mulle).
Ühel päeval läks naine sotsiaaltöötajaga niisama juttu rääkima ja oli ära umbes tunni, kui kuulsin ukse taga koputust ja nägin oma "rõõmuks" sotsiaaltöötajat ja politseid. Imestus oli suur, et mis siis nüüd on - öeldi, et sinu naine ja laps viiakse siit minema. Sattusin hämmingusse, et miks - olen ju kaine ja varem pole meil sotsiaaltöötajat kodus käinud ning elu läheb päris hästi. Võeti naine ja laps ning mindi minema, jäin ainult mina segaduse ja südamevaluga.
Nüüd soovin, et saaksin naisega ära leppida ja pere uuesti kokku tuua, kuna olen end tõsiselt kätte võtnud (hakkasin isegi kirikus käima), kuid naine ei kuula mind ja ütleb, et ei usu mind. Saan temast aru, kuna jah, olen teinud vigu ja eksinud otsuste tegemisel, nagu me kõik. Rääkisin talle, et las ma tõestan, kuid tema ei kergita kulmugi ja on vihane (sellest ma ei saagi aru, sest me saime nii hästi läbi ja elu oli juba ilus), nagu ma oleksin midagi hinnalist ära lõhkunud.
Hetkel võitlen enda pere eest ja soov on uuesti proovida, kuna olen isegi näinud kui vanemad lahutavad ja kuidas siis lapsi solgutatakse (olen selle läbi elanud ja ei soovi, et minu perega nii läheks). Olen kõike proovinud ja südamest kahetsen, et üldse pudelit vaatasin, kuid jube raske on üksi hakkama saada, just siis, kui abi kõige rohkem vaja on. Ma ei ole veel alla andnud ja tahan, et kõik läheb hästi.
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Tundub, et Teie ja teie naise kogemus ühisest elust on olnud vägagi erinev. Teie tunnistate küll oma vigu ja soovite ennast muuta, kuid naise usaldus teie suhtes ja turvatunne võisid kaduda juba ammu enne, kui ennast käsile võtsite.
See, et peale haiget tegemist naine teile andestas, võis olla vaid näiline. Südames ei suudeta lähedase inimese haigettegemist kaua andeks anda ja usalduse taastamine võib olla väga pikk protsess. Vahel see ei õnnestugi. See, et naine kodust lahkus, on tõsine märk, et elu polnud tema jaoks ilus.
Teie pingutused oma harjumusi muuta on kiiduväärsed. Kas sellest ka piisab, et oma pere usaldust tagasi võita, on raske öelda. Ilmselt tuleks praegu kasuks, kui keskenduksite oma elule ega püüaks iga hinna eest oma naist veenda. Muutused on püsivad vaid siis, kui neid tehakse enda, mitte kellegi teise pärast.
Kannatlikkust soovides,
Siiri Tõniste
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Pere ja suhted > Paari- ja peresuhted