Paari- ja peresuhted

Tere.
Aastatepikkuse kooselu jooksul olen kolinud mehetalust kaks korda ära oma korterisse tagasi, kaks korda on mu mees mind tagasi kutsunud ja me oleme jätkanud koos. Läksin suurlinnast taluperemehele elukaaslaseks, mitte ise, algul tundus, et olen leidnud selle inimese, kellega koos väärikalt vananeda, nüüd tulin kolmas kord ära, kuid hing on väga haige, olen eemal olnud poolteist kuud, jah mul oma töö, oma auto, ei pruugi alkoholi, elan koos oma lemmikloomaga. Hetkel olen mugavustega korteris, ma tegin enda elus suured muutused, kui jätsin suurlinnatuled ja tulin metsa elama, aga ma olen kogu aja tööl käinud, talutööd teinud, jne., aga viimased kaks aastat on elu olnud kui põrgu, kas tõesti suutis mees varjata oma tegelikku mina 4 aastat ja siis väsis. Nüüd on juba tihti ikka liiter õlut, vahetevahel mõnikord terve nädal iga õhtu, sünnipäevad purupurjus, õhtud lõpevad teleka ees 1-ni , norsates ja vaheldusmisi telekat vaadates. Tööd ka ei otsi, vastab, et tal kodus küllalt tegemist. Olen üritanud rääkida ja küsida, et kas ta tahab minuga kooselu jätkata, ja kui käisin seal korra riiete järel, vastab, et ega tema kedagi ära ei ajanud, ise ma olevat läinud, et mulle ei sobi see ja mulle ei sobi too, et mina käivat teda kontrollimas, kõige valusam on see, et ta ei helista ka ise ja sellepärast tunnen ennast nii mahajäetuna ja hüljatuna, vastasin, et mõnikord näitavad teod ja käitumine rohkem kui sõnad - selle lause peale, et ega tema mind ära ajanud. Ma ütlesin, et polnudki vaja sõnu, piisas tegudest. Nüüd maadlen unenägudes ja olen sellises olukorras, et ainult nutt tuleb ja nii valus on, et inimene on nii hoolimatu minu suhtes, kes tegi ta vanast hurtsikust ja elust inimväärse elamisaseme ja elu ja kuna pole enam esimeses vanuses ikkagi pluss 50. Mu õde ja tütar teavad minu olukorda ja tunnevad mu elukaaslast - õde ütleb, unusta see mees, mine oma eluga edasi, tütar - sinu süda, sinu elu, otsusta ise, sina tulid ära, miks ta peakski sul sabas jooksma, et igal inimesel on oma väärikus ka. Kas see on nüüd siis see, mis ma ise arvan, et ma alandan ennast igal sammul kui püüan ühendust võtta, kas mina siis kaotan oma väärikuse ja nagu siin öeldi, et alandan ennast. Ühelt poolt tahaks tagasi, teiselt poolt ma tean, et miski ei muutu, võib-olla ainult paariks kuuks, oma oletuste kohaselt arvan, et ma pole aru saanud, et olen oma kaunid kuus aastat veetnud alkohooliku ja endast väga heal arvamusel oleva inimese kõrval. Muidugi me oleme mõlemad kanged, aga kuna olen siin rajoonis võõras, ei tea ka, kas on olemas kedagi head psühholoogi, sest nii enam jätkuda ei saa, see et ta mind enam viimased 2-3 kuud ei näinud ka enam naisena, siis tekitas see armukadedust ja nüüd siis kõik tänitavad järele, et kas ma siis ei saanud aru, kuhu ma sattunud olin, tal on eelmisest perest 3 tütart ja kui nad kodus käisid, siis lõppesid meie olekud alati tülidega, küll lubati mul hambad välja lüüa ja aeti mind minema, ise on nad mõlemad kriminaalselt karistatud. Muidugi ma ei süüdista meie kooselu sellises olekus olemises ainult meest, eks ma olen ise ka sellise terava ütlemisega olnud, aga me oleme jah väga erinevatest kodudest, ju see on põhjus, üks tahab puhtust, teine vastab selle peale, et see ongi selline maaelu, ja siis tulebki selle teema peale järjekordne tüli ja nii viimane aeg pidevalt. Ei meeldinud ka see, tütar varastas minu asju, kui maal käis, ütlesin, et pean oma asja ära viima, ei tea, kas järgmine kord ongi midagi alles. Mees ainult vait ja vaikib ja kui üritan temaga suhteid lahata, vaikib ja kuulab, olen üritanud piisavalt tuua suhetesse selgust, kuid enam ei suuda, ei suuda loobuda ja ei suuda tagasi minna, unes näen juba õudusi, täna öösel näiteks, et ta oli koos oma eksabikaasaga ja tõukas mind kohe kahe käega eemale, kusjuures kaks korda on ta vägivallatsenud minu kallal, seda küll tema sõnul minu näägutamise pärast, et ma ise süüdi, nii ütles. Ja edasi, kuidas edasi, magamata ööd, nutuga ärkamine ja magama. Jumal kas ma hakkan hulluks minema. palun abi.