Paari- ja peresuhted

Olen 24 N ja olen 7 kuud suhelnud endast 13 aastat vanema mehega. Sellest ajast oleme ennast paarina defineerinud umbes pool aastat, kuid tänaseks hetkeks oleme lahus. Ta on 3 aastat olnud lahutatud oma 10 aastat kestnud abielust, millest on tal ka 2 last. Lapsed on eksnaisega jagamisel - nädal siin, nädal seal. Minul on seljataga 2 aastat tagasi lõppenud 5-aastane suhe, mis jättis hinge väga sügava jälje.
Kui me praeguse partneriga tuttavaks saime, ütlesime teineteisele kui ühest suust, et me ei soovi kumbki suhet. Ometi suhtlesime, kuni ta tunnistas, et ma meeldin talle väga. Ja ta meeldis ka mulle, kuni tuli teemaks suhtes olemine. Ta kahtles, rääkis, et pole valmis, kuid minust loobuda ei suutnud ja olime paar. Ta tutvustas mind oma lastele (mis on tema puhul väga oluline samm, kuna ta armastab neid väga ja ta ei ole tahtnud ühtegi oma naistuttavat, kellega on peale lahutust suhelnud, lastele tutvustada, et neid mitte traumeerida, kuid tunnistas ka ise, et minus ta leidis selle soovi ja kõik sujus, ma meeldisin lastele ja ta oli väga rahul) ja ka vanematele. Ta polnud ka ühegi eelneva naisega peale lahutust end suhtesse defineerinud, kuigi neid tahtjaid oli, kuid ta polnud ühegagi nõus paarina koos olema, kuid minuga ta oli seda! Isegi uutele austajatele ütles, et ta pole vaba. Kuna minule oli see uus olukord, tema lapsed jne, siis see natuke tekitas ebamugavust, kuna ma pidin teda jagama tema lastega. See tekitas vahest tülisid. Tunnistan, et olin armukade, kuigi ma väga hoolisin tema lastest. Me ei elanud koos, kuigi olime iga päev koos tema juures. Edasi, jäin peale 2 kuud suhtlemist lapseootele, otsustasime temast loobuda, kuna tema polnud uueks lapseks valmis ja minu poolt oli argument, et me tunneme üksteist nii vähe aega. Ja see otsus oli õige, kuigi väga valus meile mõlemale, ja ka see tekitas meie vahel tülisid, kuni saime asjad selgeks räägitud ja sellest üle. Meil oli omavahel väga hea koos olla, kuni pidin rääkima talle, et kas võiksin tema juurde kolida, kuna ma pidin oma praegusest elukohast ära kolima. Ta polnud nõus, ütles, et see on tema jaoks liiga suur samm jne. Mina reageerisin üle ja ütlesin vihahoos, et lähme lahku ja olimegi paar päeva teineteiseta. Kuni võtsin ühendust ja palusin vabandust, aga tema ütles, et meie suhe ei toimi nii. Ja oligi tema poolt kõik. Ütles veel, et ta ei tunne minu vastu enam seda, mida suhte alguses ja et selle najal ta koos olla ei saa. Kui palusin tal silma sisse vaadata ja öelda, et ta hoolib minust kui sõbrast ja ei näe minus naist, siis ta ei saanud seda öelda. Ütles, et hoolib minust ikka, kuid tema ei soovi hetkel abielu, lapsi, kokkukolimist, kuid mina soovin seda... Jah ma soovin, seda ma ei eita, kuid mitte lähiajal, sest olen veel noor ning sooviksin enne selliseid otsuseid enda elus ka midagi saavutada, mitte mehe kulul elama hakata. Mul on haridus omandamisel ja ma alles hakkan ennast siin elus leidma, ja kuigi ma tahan lapsi siis mitte praegu. Ja samas tema ei saa ka öelda, et ta tõesti mitte kunagi uut pere luua ei taha, lihtsalt hetkel ta seda ei taha, mis on arusaadav, sest pärast sellist traumeerivat kogemust, mis tal oli eelmise suhtega, ei olegi võimalik nii kiiresti toibuda.
Mul on väga valus, kuna ma hoolin temast tõesti väga. Ma ei suuda olla eemal temast ja ta lastest, kuid temaga rääkida pole võimalik, kuna ta väidab järjekindlalt, et ta ei taha koos olla, et ei tunne nii enam nagu enne. Kuid mina arvan, et tunded ei kao 2 nädalaga. Meie suhtes oli see 2 nädalat väga pingeline ja tüliderohke ja siis ongi negatiivsed tunded esiplaanil. Ta pole nõus proovima uuesti ja see teeb nii haiget, sest oleme palju hullemast koos läbi tulnud (otsus lapsest loobuda). Kuidas sellises olukorras käituda? Kas uskuda, et tõesti tunded kaovad nii kiirelt, sellised tunded, mis panid teda mind oma laste ette viima, või on mingid viisid, kuidas seda olukorda muuta ja me ei peaks loobuma teineteisest. Või peaksin alla andma? Ma armastan teda väga.