Paari- ja peresuhted
Küsimus: Alkohol on rikkunud kooselu29.03.2011
Elan elukaaslasega koos üle kahe aasta. Algul saime päris hästi läbi, kuigi ka siis taipasin, et alkohol pole talle võõras. Mingi aja möödudes tuli välja, et ta kukub tsüklisse umbes korra kuus. Tsükkel kestis nädal kuni poolteist. Sellest väljatulek oli ka üsna ränk. Püüdsin talle selgeks teha, et see kõik ju hävitab tema tervise ja lähedastele tekitab samuti probleeme. Põhiline vastus oli selline... no kui mina olen joodik, siis sa pole õiget joodikut näinudki!
Mingist hetkest muutus kõik selle mehe juures ebameeldivaks. Me magame eri tubades, sest magamistuppa pole temal asja, alkohol on oma töö teinud. Leppisin algul ka sellega, kuid nüüd tunnen, et mu elu on tühi, midagi eluliselt tähtsat on puudu. Ükski tema öeldud ilus sõna ei jõua minuni, ma nagu ei kuulegi neid. Kõik ilus on kadunud, iga väiksemgi asi tekitab minus vastuolu. Minu elu on tühi ja üksluine. Püüan käia jalutamas ja laste juures.
Pereliikmed ja tuttavad kiidavad teda, sest ta pole kunagi tige, on väga leplik ja seltskondlik. Nemad ei näe teda siis, kui ta on purjus nädal aega jutti. Kui ta võtab seltskonnas, siis on ta alati lõbus, väikeste lastega saab hästi läbi.
Mind on see kõik viinud selleni, et olen kaalus 15 kg juurde võtnud, mitte miski mind enam ei huvita ja oma elul ei näe ma mingeid eesmärke. Tuju on kogu aeg nullis ja usun, et minuga pole eriti kerge suhelda praegu. Käisin ka psühhiaatri juures, sealt sain vastuse, et mul on üks vana hapuksläinud stress ja kirjutas välja antidepressante. Ausalt, neid ma ei võtnud. Jõudsin ühe internetilehe nõuannete järgi meditatsioonini, kuid pole suutnud ise seda teha. Saan aru, et minu halb enesetunne on psühholoogiline ja vajan mingit teraapiat, mitte tabletiravi.
Olen elukaaslasega koos ja ilmselt ka jään, sest kõik minu lähedased saavad temaga hästi läbi, ka minu lapsed ja see on ju nii oluline. Pean tegema endaga tööd ja aitama iseennast, kuid mida teha, et saada tagasi 5 aasta tagune aeg, kui ma suutsin kõike, tahtsin alati midagi teha, hing oli rahul ja enesetunne väga hea. Usun, et nägin siis ka kenam välja, sest sisemine ilu ja rahulolu paistab kohe ka väliselt välja. Olen 55-aastane!
Tänan
Mingist hetkest muutus kõik selle mehe juures ebameeldivaks. Me magame eri tubades, sest magamistuppa pole temal asja, alkohol on oma töö teinud. Leppisin algul ka sellega, kuid nüüd tunnen, et mu elu on tühi, midagi eluliselt tähtsat on puudu. Ükski tema öeldud ilus sõna ei jõua minuni, ma nagu ei kuulegi neid. Kõik ilus on kadunud, iga väiksemgi asi tekitab minus vastuolu. Minu elu on tühi ja üksluine. Püüan käia jalutamas ja laste juures.
Pereliikmed ja tuttavad kiidavad teda, sest ta pole kunagi tige, on väga leplik ja seltskondlik. Nemad ei näe teda siis, kui ta on purjus nädal aega jutti. Kui ta võtab seltskonnas, siis on ta alati lõbus, väikeste lastega saab hästi läbi.
Mind on see kõik viinud selleni, et olen kaalus 15 kg juurde võtnud, mitte miski mind enam ei huvita ja oma elul ei näe ma mingeid eesmärke. Tuju on kogu aeg nullis ja usun, et minuga pole eriti kerge suhelda praegu. Käisin ka psühhiaatri juures, sealt sain vastuse, et mul on üks vana hapuksläinud stress ja kirjutas välja antidepressante. Ausalt, neid ma ei võtnud. Jõudsin ühe internetilehe nõuannete järgi meditatsioonini, kuid pole suutnud ise seda teha. Saan aru, et minu halb enesetunne on psühholoogiline ja vajan mingit teraapiat, mitte tabletiravi.
Olen elukaaslasega koos ja ilmselt ka jään, sest kõik minu lähedased saavad temaga hästi läbi, ka minu lapsed ja see on ju nii oluline. Pean tegema endaga tööd ja aitama iseennast, kuid mida teha, et saada tagasi 5 aasta tagune aeg, kui ma suutsin kõike, tahtsin alati midagi teha, hing oli rahul ja enesetunne väga hea. Usun, et nägin siis ka kenam välja, sest sisemine ilu ja rahulolu paistab kohe ka väliselt välja. Olen 55-aastane!
Tänan
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Olete oma paarisuhtes jõudnud olukorda, millesse väga sageli suhtes jõutakse - püüate veenda elukaaslast muutma oma käitumist. Ilmselt olete kahe aasta jooksul katsetanud erinevaid reageeringuid, kuid tulutult. Nii see on - me suudame oma harjumusi muuta vaid siis, kui seda väga tahame ja muutuse vajadust suurel määral tajume.
Kui soovite oma paarisuhet jätkata, peaksite lõpetama vastutuse võtmise oma elukaaslase alkoholitarbimise eest. Püüdke leppida mõttega, et ta ei muutu ja teil pole õnnelik olemiseks seda vajagi. Keskenduge sellele, mida teie elus vajate ja mõelge välja, millega te oma paarisuhtes enam ei lepi. Ja öelge seda selgelt ja rahulikult oma mehele välja.
Näiteks: "Ma olen otsustanud, et ei tee sulle enam etteheiteid joomise pärast. See on sinu probleem. Samas ei talu ma enam seda õhkkonda, mille tekitab sinu purjus olemine. Olen otsustanud liituda naisteklubiga (mis iganes Teid huvitab) ja veeta seal mõnusalt aega."
Suhetes on alati nii, et kui üks partneritest muutub, ei saa muutumata jääda ka teine. Sageli ei ole inimestel aga piisavalt julgust, et oma elus muutusi ette võtta.
Kui Teie võtate vastutuse oma elu ja rahulolu eest, on elukaaslane sunnitud samuti endale otsa vaatama ja otsutama, kas soovib vanaviisi jätkata. Ja kui ta soovib muutuda, siis ainult enda pärast.
Meenutage, mis teid varasemalt rõõmustas, millised tegevused rahuldust pakkusid. Ehk on mõni vana sõbranna kaugeks jäänud ja nüüd oleks aeg seda suhet taaselustada. Olete naise jaoks suurepärases eas, kus elust mõnu tunda ja midagi uut veel õppida, kogeda.
Tõenäoliselt teeksid Teile head ka vestlused psühholoogiga - et endast paremini aru saada ja selgemaid piire enda ja mehe vahele tõmmata.
Jõudu ja julgust Teile soovides,
Siiri Tõniste
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Pere ja suhted > Paari- ja peresuhted