Paari- ja peresuhted

Keegi ei saa minu eest elada minu elu ega võibolla vastata. miks käitun nii nagu käitun. Olen 26-aastane, püsisuhtes oma noormehega 6,5 aastat olnud. On olnud tülisid (raha teemal, tüdimuse, paar kuud tagasi olin ise armukade, kui tema mingi sõbrannaga suhtlemist minu eest varjas, andestasin, usaldan ja olen eluga edasi läinud). Tülide ajal on ta mulle öelnud, et eks otsi endale rikkam mees või keegi teine. Ja lõpuks tegin endale paar nädalat tagasi tutvumisportaali konto, vaatasin teiste meeste pilte, profiile. Ja ühel hetkel hakkas kirjavahetus ühe 6 aastat vanema mehega, kellega on meil nagu midagi hingesuguluse taolist, kõik jutud on olnud avatud ja ausad. Sain salaja temaga ka ühe korra kokku. Leppisime kokku, et kohtume kui sõbrad-tuttavad. Ilmselt armumine valdas peale seda mu meeli veel enam. Ta teab, et mul on suhe, ta ütleb ise ka, et ma ei tohiks oma meest niimoodi petta, pigem siis juba maha jätta, kui suhe on ummikus ja et ta ei tahaks ka minu nahas olla. Ma ei kohtu temaga niipea rohkem, sest ta käib teises riigis tööl. Kohtumise lõpus me ka suudlesime. Ja see ei unune. Südametunnistus on must, eks peabki olema, oli juba siis, kui lihtsalt pikki kirjavahetusi pidasime. Nüüd tahaks nagu midagi otsustada või lõpetada. Ma ei taha oma praegusele noormehele haiget teha ega ka teda petta. Aga just seda ma teengi. Ma ei taha lõpetada suhtlemist selle mehega. Ja miski pole kindel, kas temaga kokku jääksingi. Ma ei saa aru, mis toimub minuga? Tahan olla aus ja mitte teistele haiget teha ja nüüd seda just teengi. Mis toimub? Äkki oskate anda mingit nõu või mu kirjast välja lugeda vastuse, mida ma ise ei näe.