Paari- ja peresuhted

Tere!
Kirjutan murega. Elasin oma esimese kaasaga 12 aastat koos ja meil on ühine laps, kes juba 10-aastane aga meie elud läksid lahku ja me oleme leppinud sellega. Suurem probleem seisneb selles, et mõnda aega hiljem kohtusin teise meeldiva meesterahvaga, kes oli väga armastusväärne ja hoidis meid väga, nii mind kui ka kasutütart. Kõik oli korras kuni ta Afganistaani läks. Ma jäin temast lapseootele ja ta jättis meid üksi aga samas hoidis ka hiljem natuke ühendust. Lubas suuri lubadusi ja palus meil ka tema kodulinna kolida, kui tagasi tuleb, oleme suur õnnelik pere. Mda pole, pole ühist pere. Nüüd on ta tagasi ja kiusab meid...jooksutab mind kahe lapsega ühest kohast teise elama. See tähendab, et algul kui siia linna kolisin, pandi mind ta enda ema juurde elama, kuni ise tagasi tuleb. Kust muidugi hiljem mulle ust näidati. Kolisin siis kiiruga teise kohta, mida oli võimalik kiiresti saada. Nüüd hädaldab, et ise kolisin. Tahan last sisse kirjutada siia, kus ise elan, aga ei anna luba. Nõuab tagasi asju, mida lastele kinkinud on. Ähvardab pidevalt politseiga. Siiamaani on ta tujud nagu tuulelipp - kord ühele poole ja siis teisele. Küll nõuab rinnalast enda juurde ja lubab lapse endale võtta ja siis annab taas lootust, et kõik korda saab. Ma näen, et tal oleks abi vaja ja seda ta oma kodustelt ei saa ja mina teda aidata ka ei suuda. Ta on sassis kuidagi endaga. Kuidas toimida sellise lapse isaga, et endal närvid rahu saaks, sest kaks last sõltuvad minust ja ma pean rahulik olema.
NB!see on ta esimene laps ja tal puudub varajasem kooselu kogemus. Minul on need kogemused olemas!