Paari- ja peresuhted

Minu mure on selline, et emal ja vanaemal on aastatetagune riid, mille põhjust ma ei tea. Aga nüüd on vanaema 90-aastane vähihaige ja on ema hoole all. Nad ainult kaklevad omavahel, riidlevad, karjuvad. Vanaema räägib emast halvasti, umbes nii, et ema ainult karjub ja riidleb temaga, et tema tahab koju minna, seal hoitakse teda vangis. Ema läheb närvi ja karjub temaga, riidleb ainult, hoiab teda tõesti toas nö lukus, kui ise väljas, aga sellel ka põhjus, sest vanaema kipub ise käima igal pool ja on kergesti kukkuma. Eile käisin siis neil külas ja kui elukaaslane vanaema tuppa läks, ema kohe järgi ja karjuma temaga. Närvid ikka emal täitsa läbi, ei meeldi miski, mis vanaema teeb ja räägib... Aga mul viskas eile ikka nii närvi punaseks see, sest ma ei kannata kui nad kaklevad ja riidlevad, karjuvad, see ei ole normaalne ja ei mõju mulle hästi, kuna aasta tagasi kaotasin just sündides oma tütre ja mu psüholoogiline tasakaal ei ole taastunud. Jooksin toast minema, et mitte kuulata seda lärmi ja kisa, läksin välja. Elukaaslane ja ema tulid pärast välja, mees mind koju viima ja ema jalutama. Ema on kindel, et temal ainult õigus ja see õige, mis ta teeb. Ma muidugi ägestusin ta peale, et miks me ei või vanaemaga suhelda ja rääkida, tema kohe vihastus ja arvas, et me tema vastu, aga nii see ei ole, ma üritan nö mõlemal poolel olla. Täna ta ütles mulle enam vähem nii, et tema ei tunne mind ja mina teda, ärge enam siia tulge, sina ei ole enam minu tütar. Ma ei tea mida peale hakata ja mis oleks õige, mida ma tegema peaks?
Enda juurde vanaema raske võtta, sest temaga peab kogu aeg kodus olema, meil trepid ka ja neist raske tal käia, muidugi ta ise sellest aru ei saa. Ema ja vanaema omavahel üldse läbi ei saa nagu jutust aru saada... Mul mitu magamata ööd ja päeval nii raske olla, igasugune tahtejõud puudub.....