Paari- ja peresuhted

Tere, olen 22-aastane ning mure väga suur. Nimelt ei oska ma käituda elukaaslasega suhtes olles. Oleme olnud koos pea 4 aastat ning meil on ligi 2-aastane laps.
Probleem on selles, et ma tunnen tõsist muret oma käitumise suhtes. Elukaaslane olnud siiani igas olukorras truu, heatahtlik ning väga hea ema aga millegipärast minule sellest ei aita. Alati oskan ma kõik hea oma käitumisega kihva keerata. Küll olen haiglaselt armukade ning süüdistan elukaaslast alusetutes asjades, küll olen kuri ümberringi olevate inimeste peale, ajades seda viha enda elukaaslase peal välja jne. Alati kipun teda halvustama ja ütlen asju, mida ei tohiks öelda, kuigi armastan teda. Minu käitumine on keeranud meie suhte juba mitu korda kihva, kuid oleme siiani veel koos püsinud. Ma ei ole kogu aeg selline, vaid see tuleb mul hooti, 2-3 nädalat suudan olla normaalse käitumisega, siis käib peast nagu mingisugune klõps läbi ja hakkan mitte millegi pealt tüli norima ja need tülid kipuvad tihtipeale väga suureks minema. Saan aru, et igas suhtes on tõusud ja mõõnad, tülisid ning ütlusi peab olema vahetevahel, aga see, kuidas mina käitun, paneb mind väga hämmastama. Olen tunnistanud seda probleemi endale, et ma ei käitu õigesti ning tekitan väga suuri probleeme meie suhtele ning luban endale alati, et nüüd võtan end kokku ja tõesti muudan end. See mõte kestab võibolla ainult paar nädalat ja juba jälle ma alustan kõige selle jamaga. Kui aus olla, siis tunnistan, et kui sain teada, et elukaaslane on rase, muutusid meie suhted kardinaalselt. Kõik võttis hoopis teise suuna ning peale seda ei ole me kuigi hästi läbi saanud, on helgemaid hetki aga sellest ei piisa, et pere koos hoida, kuna halbadel hetkedel keeran asjade keerdkäigu liiga üle vindi ning tekivad suured lahkhelid, mis praeguseks on viinud selleni, et elukaaslane lihtsalt ei taha enam ühist elu elada, vaid endamisi edasi minna. Minu jaoks on see täiesti mõistetav, kuna olen olnud väga väga halb tema vastu. Miski ei õigusta minu käitumist tema vastu, ma lihtsalt ei saa aru, miks ma niimoodi teen. Mis võib olla selle põhjuseks või millest see tuleneb?

Hoolin ning armastan oma elukaaslast ja last, aga millegipärast mul kukub see lihtsalt nii halvasti välja. Ma ei taha enam olla nii halb inimene, tahan olla hea ning oma pere hoida ja kaitsta, aga see ei tule mul mitte üldse välja. Tahan rohkem naeratada, olla positiivse ellusuhtumisega, siiras, tahan, et inimesed tunneksid end hästi minu ümber olles ning et minu laps ning elukaaslane tunneksid end armastatuna.
Mida teha, kuidas ma saaksin end muuta ning suhted elukaaslasega jälle korda. Tahan pingutada oma suhte nimel aga ei oska kusagilt poolt alustada. Kuidas ma saaksin end muuta ning olla elurõõmus?

Ette tänades
K