Paari- ja peresuhted

Tere,
minu mure seisneb selles, et 3 aastat tagasi tutvusin internetis mehega. Algus oli sellel suhtel vaimustav, igal hommikul ilusad sms-id, õhtuti pikad kõned... Kuna meie vahemaa oli pikk, siis pidime 7 kuud telefonitsi oma suhet arendama. Aga kõik toimis, ei tea küll ühtegi naist, kellele ei meeldiks selline ninnu-nännu. 3 kuud peale tutvumist kadus ta nädalaks. Telefon oli välja lülitatud ja kuna ma ei teadnud, kus ta elab, siis ei osanud ka kohale sõita. Selline müstiline kadumine tegi mind valvsaks, aga siis ilmus ta taas välja ning ilusate sõnadega kadus ka minu kahtlus. Enne, kui kokku saime, jõudis ta veel mitmeid kordi sedasi kaduda ja välja ilmudes ei tulnud mitte ühtegi selgitust. Õega arutasin veel, et kummaline mees, ei tea kas on vangis või elab koos mõne naisega. Õde soovitas mulle, et mul oleks targem kohale sõita ja asja ise oma silmaga vaadata. Mõeldud tehtud, helistasin, et hakkan sõitma ja 3 tunni pärast sain mehega parkimisplatsil kokku ja lõpuks ka tuttavaks. Nüüdsest hakkasid asjad veel paremini minema. Oli täpselt selline tunne, et mind kantakse kätel. Kui kokku saime, siis tehti mulle hommikusöögid, kohvi toodi voodisse, pisikesed kingitused... kui olime teineteisest eemal, siis olid pikad kõned, ilusad sõnad ja pidev teada andmine, et mind armastatakse ja ma olen oluline. Aasta pärast tutvumist otsustasime kokku kolida. Mitte mingit kahtlust ei olnud. Miks mitte sellist õndsust jätkata ühe katuse all. Kuna mees oli äsja kaotanud töö, siis loomulikult võtsin korteri otsimise ja üürimise enda peale. Sai ka kokku lepitud, et kohe kui elamise saame, siis hakkab tema kohe tööd otsima. Leidsin korteri, üürisin selle ja oma kulu ning kirjadega kolisin mehe sinna korterisse. Mees leidiski töö, aga kahjuks kaotas selle juba mõne kuu pärast, sest hakkas jooma. Ja sellest ajast peale on mu elu kardinaalselt muutunud. Juba 2 aastat pean ma üleval koletist, kes joob odekolonni, süütevedelikku jne. Tsüklid on 2-3 nädalat pikad. Ta peksab ja varastab minu tagant, minu rahadega otsib endale uut ohvrit(naist). Tööle ei kavatsegi minna. Kui on kaine, siis muud ta ei tee kui sööb ja on pikali. Mina aga olen selle masenduse ja stressi pärast kaotanud töö ja elutahte, sest võlad on üle pea kasvanud. See, mis 3 aastat tagasi oli nii ilus ja tundeküllane, sellest ei ole mitte midagi järel. Isegi minu eneseuhkus ja tahe midagi paremuse poole muuta on põrmustatud. Usk armastusse ja toredasse peremudelisse on kadunud. Olen temast küll kaks korda lahti saanud, aga mõlemad korrad on ta tagasi tulnud. Tuttavatel on küll lihtne olnud öelda, et miks sa ta sisse lasid, aga kui aken lüüakse katki ja lihtsalt sisse ronitakse ähvarduste saatel, siis ma usun, et keegi ei julgeks vastu hakata. Korduvalt olen ka politsei poole pöördunud, aga nemad väidavad, et ei saa midagi teha enne, kui mind pole nö maha löödud.
Siit nüüd siis minu küsimused: kas 35-aastast selliste eluviiside ja kommetega meest on võimalik ka õigele teele juhatada? Või jääbki ta endale lastega emasid otsima ja neid ära kasutama, sest mina olen talle üheksas naine? Kust peaks alustama, et inimene läheks tööle ja hakkaks endale teadvustama, et peale magamise ja odekolonni joomise on elul palju huvitavat pakkuda? Et ta hakkaks ka teisi kuulama, aga mitte neid oma hädades süüdistama. Kui kunagi sai temaga räägitud, siis nüüd, kui üritan seda teha, siis vastuseks saan ainult: "ära aja paska", mine ravile, sest ajan nii segast juttu jne. Ükskord sain ta niikaugele, et läks psühhiaatri vastuvõtule, aga kuna mind sinna sisse ei lubatud, siis arvan, et arstile valetati tegelikkuse kohta. Tean, et olen suure südamega ja lootusetu maailmaparandaja. Nii kergelt ma alla ei anna, aga äkki ma ajan lihtsalt väljal tuult taga ja seda meest ei olegi võimalik enam rööbastele tagasi juhtida. Kui mitte, siis kuidas ma saaksin temast vabaneda nii, et ta mulle järgi ei tuleks või tagasi ei tuleks? Kas ma raiskan oma elu lihtsalt seda ilusat, head ja toredat taga ajades? See jutt tuli nüüd väga keeruline, aga loodan teilt head nõu saada.