Paari- ja peresuhted

Tere.
Oleme elanud koos pea 17 aastat. Pinged ja raskused algasid juba aastate eest, kuid nüüd on olukord vaimselt tappev.
Peres on meil kahe peale kokku neli last. Kummalgi üks tütar esimesest suhtest ja kaks ühist tütart. Elukaaslase tütar on saanud vanuseliselt täisealiseks ja elab juba aastaid omaette. Ühised lapsed on veel väikesed, 8-aastane ja viiene.
Tunnen juba aastaid, et elukaaslane on minu suhtes hoolimatu ja õel. Koju tulles on ta pea kogu aeg närviline ja suht tige. Rõõmsat tuju on vaid siis, kui tal on olnud häid kordaminekuid ja siis, kui suheldakse lastega - aga seda ka mitte alati. Sõltume kodus kõik tema tujudest.

Sellises pingelises olukorras ei taha ma kuidagi temaga seksida ja loomulikult olen ma ka selles süüdi, et voodielu paigast ära on. Samas hakkab mõnitama, et olengi seksimiseks liiga paks ja ta sellist eite ei taha. Kaalun 55 kg, olen ilmale kandnud kolm last ja arvestades seda, igati normaalse kehaga. Lihtsalt on tarvis jälle mõnitada.
Rääkida pole temaga võimalik. Siis hakkab ta eriti mõnitama ja ironiseerima, väidab, et mina mõtlen asju välja ja tahan lihtsalt kakelda. Leiab kogu aeg põhjuseid, miks ja mida mina valesti teen, laskmata mul öelda mida tegelikult arvan. Samas räägib iseendale risti vastu ja väidab paljut, mida ta ise teeb, mind tegevat.
Majanduslikult on meil justkui kõik korras. Ehitasime kunagi koos maja ja lõime AS-i, mis peret toidab. Samuti tegelen ise vaiksetviisi tööga, mis lubab mul kodus töötada ja oma aega planeerida.

Tunnen, kuidas olen pidevalt väga väsinud ja nutuklimp on kogu aeg kurgus. Enam ei taha kodus olla ega jaksa midagi teha. Hommikul ärgates olen pinges, keskpäeva paiku hakkan rahunema ja vastu õhtut, kui ta hakkab koju tulema, kasvab pinge jälle. Ei taha tema kõrvalgi magada ja kui peaksin teise tuppa heitma, siis on mõnitamist ja sellist vastikut irvet veel raskem taluda.
Mis puutub koduses olukorras minu toimetamistesse, on kõik kogu aeg korras ja tehtud vastupidiselt meespoole tegemistele.
Lastel läheb koolis ja lasteaias kenasti, kuid tunnen, kuidas see pinge neile mõjuma hakkab. Pisem tütar on hakanud pidevalt alla pissima ja 8-aastane kardab iga kõvemat sõna ja arvab, et siis inimesed vaidlevad. Mina üritan elukaaslasele selgitada, et läheme saunaruumi ja räägime seal. Tema hakkab keset maja oma jamaga pihta ja siis väidab, et mina alustasin ja vaat mis ma nüüd laste ees tegin...
Pidevalt ähvardab ta, et kui ikka mina nii jätkan, ei ole mul varsti enam kedagi ega midagi?
Tahaksin kodunt lahkuda, kuid ei saa materiaalselt kolme lapsega hakkama. Samuti pole me abielus ja peale enda ja laste riiete ei lubataks mul miskit kaasagi võtta.
Palusin juba kolme aasta eest, et ta ostaks meile lastega korteri, sest sellega saaks ta hakkama küll, kuid vastuseks on alati see, et mina suudangi vaid siis lahke olla (tema vastu), kui mul midagi vaja on. Ja unistagu ma edasi. Nii on ta ka käskinud mul korra igal aastal välja kolida, kuhu, pole tema asi.

Mina enam ei jaksa. Elu isu saab otsa. Ei jaksa nutta ja mõnitamist kannatada. Ei ole kuhugile minna ega lapsi ja ennast sellest olukorrast päästa.
Psühhiaatri või perenõustaja jutule ta kindlasti ei lähe. Seepeale teatab ta, et mina vajan tõesti abi ja et tema on täiesti normaalne.
Palun aidake ja andke nõu. Ehkki ilmselt pole minu olukorras enam eriti väljapääsu.