Paari- ja peresuhted

Kuidas käituda laste isana, kui ema hoiab vägisi lapsi oma vanemate juures, et neid minust võõrandada. Mida kauem ma lapsi ei näe, seda vähem nad minu järele küsivad. Pidevalt räägitakse, et issi on paha jne. Ühesõnaga tehakse lastele nagu ajupesu. Laste emal on muidugi mugav, kui lapsi kodus ei ole, sest siis ta saab minna ja tulla kuna ise tahab. Enda sõnul on ta maailma parim ema ja naine maailmas. Väidab, et käib iga nädalavahetus laste juures maal. Tänagi, reedesel päeval, ei sõitnud ta maale laste juurde nagu väitis, vaid on kuskil pidutsemas. Lapsed on meil suhteliselt väikesed, 4,5 aastane ja 2,8 aastane. Varemalt oli maal vanem poeg, kes oli sellega nii ära harjunud, et ta ei tahtnudki oma isiklikus kodus olla, vaid lausa nõudis paaniliselt, et ta tahab maale nännu (vanaema juurde) minna. Ema muidugi lubas, sest tema ütles, et laps võib olla seal, kus temal parem on, seega vanavanemate juures. Minu nõudmise peale, et laps peab kasvama oma vanematega ja omas kodus ta lihtsalt vilistab. Ühesõnaga ei ole mul nagu mingeid õigusi oma lastele. Möödunud suvel oli selline juhus, kui naine (laste ema) oli Pärnus 4-ks päevaks suvepäevadel ja lapsed jälle maal, helistasin ämmale, et ma ei ole tööl nädalavahetusel ja tulen lastele järgi, et nendega käia loomaaias ja teha muud põnevat. Siis selle peale ütles mulle ämm, et tema ei anna mulle lapsi, kuna tütar polevat lubanud. Sellepeale ütlesin, et neil ei ole mingit õigust lapsi mitte minule anda, kui ma neile järgi tulen. Ütlesin, et tulen kasvõi politseiga, kui nad ei anna mulle minu isiklikke lapsi. Sellepeale öeldi mulle, et ma ju võin tulla, aga nad lähevad siis koos lastega kodust ära. Selline jant on kestnud juba pea kaks aastat. Ja pea hakkab juba sellest pehmeks minema. Tagatipuks hakkame me nüüd ka lahutama ja mul vist lõigatakse üldse lastega suhted läbi. See on väga raske situatsioon, millest ise kuidagi läbi ei hammusta. Abikaasa koos oma emaga teevad kõik, et lapsi, mingil haigel põhjusel, minust eemal hoida. Jah, nad on väiksed ja unustavad suhteliselt kiiresti, kes mina kui selline olen. Sain seda juba tunda, sest isegi minu pisem poeg, kes oli ennem täiesti issi muna, ütleb nüüd, et tema tahab nännuga ka maale. Kui küsisin, miks sa ära tahad minna, siis ütles, et issi paha. Minuarust on see täielik lastega manipuleerimine ja ma lausa kardan nende vaimse arengu pärast. Mida ma kokkuvõttes tegema peaksin. Olen käinud ka lastekaitses, palunud naisel tulla koos minuga perenõusataja juurde, kuid omi asju me ei suuda korda saada. Kahjuks ütles mulle abikaasa, et tema ei vaja nõustaja juures käimist, pigem mina pidavat psihh olema ja nii see asi jäigi. Üksi pole kahjuks midagi perenõustaja juures teha. Tänan ette vastuse eest.