Paari- ja peresuhted

Olen juba 19 aastat abielus olnud ja seda veel siianigi. Peres kasvab kolm suurepärast last, keda olen kasvatanud peaaegu üksinda, kuna olude sunnil on abikaasa välismaal tööl viibinud enamuse ajast. Vahelduva eduga on käinud kodus, meid vaatamas, aitamas ja isa ning abikaasa kohustusi täitmas. Aja jooksul olen aru saanud, et seda on ikka vähe, täiskasvanud poeg on oma isast peaaegu võõrdunud, tal on südames valus, aga ta ei räägi sellest kellegagi. Keskmine poeg loodab, et isa tegeleks temaga, suhtleks ka siis, kui pole kodus. Alati, kui selline asi toimub, poisil silmad säravad. Pesamuna valmistab juba isadepäeva kaarte aga kui küsisin, kellele, siis ta vastas, et vanaisale. Kui isa lastel kodus on, sujub elu enam-vähem. Aga kui läheb...
Abikaasadena mõistsime teineteist pea poolelt sõnalt, aga kui töökoht muutus ja komandeeringud hakkasid toimuma maakera teisele poole ja seal oldud aeg venis nii neljaks kuuks, kadus usaldus, mis ennegi on mehe poolt kuritarvitatud. Ja peale neid pikki komandeernguid, ups, tuli juhuslikult välja, et sealpool on armuke, alkohol ja töö ka, telefonidele mitte vastamised, harvad ühendused, sõimamine , alandamine jne..., seal oli tema enda isiklik elu...
Meie jaoks ta oligi ju tööl. Teavad seda nii suuremad lapsed ka. Ja praeguseks ajaks on lõppenud maailma töö, aga ikkagi põhiline töökoht on kaugel, kus käib. Pool aastat on sellest möödas, kõik nagu loksus paika heas mõttes, kuigi usaldus mul isiklikult puudub. Ma ei tea, kas olen rumal ja naiivne lootes paremusele. Kuni tänaseni oli kõik ok, isegi suhtles interneti teel vägagi palju meie kõigiga (v.a vanem poiss). Juhuse tahtel on ka minul oma toimetused, nimelt meeldib õhtuti (kui pesamuna magab rahulikult ja suured valvavad ta une järgi) käia tervisekõndi tegemas. Siit nüüd suure algutähega probleem - ühel õhtul polnud mind võimalik telefonitsi kätte saada ja arvutis ka ninapidi ei istunud, käisin kõndimas, telefonid olid hääletud ja tagatipuks ununes hääletu mobiil jope taskusse. Hommikul ärgates oli seal 20 vastamata kõnet, koos ähvardustega, et ütleb perest lahti ja naine on l...., kuna pole kodus, ja ka muud suht alandavad ja rõvedad teated. Ei puudunud ka see, et omi hetkeemotsioone tervele maailmale jagada interneti teel. Ja nüüd olen mina väga paha ja l... naine ja usaldus on tal minu vastu kadunud. Ma ei tea, mis arvata ja teha, ja kas siis ongi niimoodi. Kas ma peaksingi laskma end alandada ja mõnitada kui abikaasal see ühel hetkel pähe tuleb. Kas talle endale ei meenu mustad tegemised, mis pole ei mehele ega isale kombekad... või ei sobi peegelduse efekt. Ei ole ju nii, et ilusate asjadega ja paari kuuga saab abikaasa heastada kõik mustad tegemised, mis on jäänud merede ja mägede taha... aga minu hingele on kõvasti haiget tehtud ja alandatud.
Jutt tuli pikk, ehk veidi seganegi, aga mida pean edasi tegema, kuidas toimima? Ja üldsegi tundub mulle et olen suht naiivne vist.
Ilusta päikest!