Paari- ja peresuhted

Tere,
Loodan, et saate mind aidata või nõu anda. Nimelt on mul 5-aastane ja 1-aastane poeg. Me elame 2-korruselises eramajas koos laste ja abikaasaga. Abikaasaga on kõik hästi, probleeme peres pole. Probleem nimelt mu 5-aastasel pojal, kes kardab kohutavalt üksinda olemist. Kui me oleme kõik kodus ja ta vaatab esimesel korrusel multikaid ja teised pereliikmed on 2. korrusel siis poiss paneb teleka kinni ja tuleb ka kohe 2. korrusele leides mingi ettekäände. Samas see multikas talle väga meeldib ja kui keegi oleks temaga veel esimesel korrusel, siis ta vaataks seda kindlasti edasi. Kui abikaasa on tööl ja me poistega koos kodus, siis hommikul ma lähen 1-aastast poissi magama panema ja palun, et vanem poiss jääks alla, sest muidu ei jää noorem poiss magama. Vanem poiss küsib vähemalt 5 korda, kas ma ikka pärast alla ka tulen. Tihti jään ise ka ülesse noorema kõrvale magama. Vanem poiss on mõnda aega all ja kui ma ei ole alla läinud hiljem, siis ta tuleb ka kohe üles ja ütleb, et ta tahab ka magada, kuigi ma tean, et ta ei maga vaid see on lihtsalt ettekääne mitte üksinda all olemiseks. Ta sipleb, ta räägib omaette, ta vähkleb ja niheleb, nii et ei saa mina magada ega maga ka noorem venna väga kaua. Ta ei julge üksi koduhoovis mängida, kuigi meil on koer väljas lahti, majal on aed ümber. Elame eramajade piirkonnas, kus ei liigu palju inimesi. Samas kui naabrid on õues, siis on ka tema õues aga nii kui mitte kedagi pole ei jää ka tema liivakasti mängima või rattaga sõitma. Ma ei oska enam midagi mõelda või teha, sest selline tema käitumine (pidevalt minu või abikaasa taga käimine ja mitte maha jäämine) hakkab juba häirivaks muutuma ja segab normaalset elu. Ma ei tea kas me oleme midagi abikaasaga valesti teinud või millest tuleb selline kartus? On see eakohane, võib see mööduda või peaks juba praegu abi hakkama otsima lastepsühholoogidelt?

Ette tänades