Paari- ja peresuhted
Küsimus: Kuidas jõuda selgusele, kas jätkata koos elukaaslasega või mitte15.02.2011
Minu elukaaslane ei mõista seda, et inimene tahab õppida, et inimene tahab trenni teha, liikuda. Milleks? Tema arust on see raha raiskamine ja parem raisata raha sinna, mis on tema arust normaalne ja vajalik.
Ühesõnaga, ma tahan öelda seda, et minu elukaaslane kontrollib minu elu 100%.
Ma ei tohi käia trennis, tuttavatega kohvitamas, minna sõbrannale külla, minna üksi poodi shoppama jne, sest temale see ei meeldi, sest äkki ma kohtan seal mõnda vana peikat või kedagi ja kuna ma juba korra olen oma abielu lõhkunud, siis võin ma ju seda uuesti vabalt teha.
Ma olen nagu vang. See ei ole meeldiv elu. Minu jaoks väga piinav. Ei tea, kui kaua ma nii vastu pean. Mõtlen, et lähen jalutama, aga kui tema ei viitsi, siis ei lähe, sest kui ma lähen, siis kuulen ma seda jahumist ja näägutamist mitu päeva järjest.
Mis veel, ma ei tohi kaaluda rohkem, kui tema on ette määranud. Minu pikkuse kohta alakaal. Ma võin süüa mida tahan, aga ma ei tohi kaalus juurde võtta.
Minu juuksed on seda värvi ja nii lõigatud nagu tema tahab ja juuksuris võin ka käia aastas max 3 korda.
Ma ei saa olla mina ise. Olen keegi teine. Äkki on tõesti aeg suuremateks muutusteks.
Aga muidugi on meil koos ka ilusaid ja meeldivaid hetki. Koos reisimine, looduses matkamine. Ma ei saa öelda, et ta oleks üdini halb. Ei ole kindlasti mitte. Kui ma käitun nii, nagu temale meeldib ja käin seal, kus temale meeldib ja ta lubab (koos temaga), siis on korras kõik. Tema väide on selline, et kui on perekond, siis ollakse kogu aeg koos. Peale tööd koju. Ei mingit trenni ega sõpru, sest see on tema arust kodust põgenemine.
Nüüd, kus minu elukaaslane oli nõus sellega, et ma käin 2 korda nädalas trennis, ei tunne ma ennast ikka õnnelikuna. 1,9 aastat keelamist. Ma ei oska, ei tea, mida edasi teha. Ma ei tea, kas elada temaga koos või see suhe lõpetada.
Kuidas endast aru saada, mida ma tahan?
Ühesõnaga, ma tahan öelda seda, et minu elukaaslane kontrollib minu elu 100%.
Ma ei tohi käia trennis, tuttavatega kohvitamas, minna sõbrannale külla, minna üksi poodi shoppama jne, sest temale see ei meeldi, sest äkki ma kohtan seal mõnda vana peikat või kedagi ja kuna ma juba korra olen oma abielu lõhkunud, siis võin ma ju seda uuesti vabalt teha.
Ma olen nagu vang. See ei ole meeldiv elu. Minu jaoks väga piinav. Ei tea, kui kaua ma nii vastu pean. Mõtlen, et lähen jalutama, aga kui tema ei viitsi, siis ei lähe, sest kui ma lähen, siis kuulen ma seda jahumist ja näägutamist mitu päeva järjest.
Mis veel, ma ei tohi kaaluda rohkem, kui tema on ette määranud. Minu pikkuse kohta alakaal. Ma võin süüa mida tahan, aga ma ei tohi kaalus juurde võtta.
Minu juuksed on seda värvi ja nii lõigatud nagu tema tahab ja juuksuris võin ka käia aastas max 3 korda.
Ma ei saa olla mina ise. Olen keegi teine. Äkki on tõesti aeg suuremateks muutusteks.
Aga muidugi on meil koos ka ilusaid ja meeldivaid hetki. Koos reisimine, looduses matkamine. Ma ei saa öelda, et ta oleks üdini halb. Ei ole kindlasti mitte. Kui ma käitun nii, nagu temale meeldib ja käin seal, kus temale meeldib ja ta lubab (koos temaga), siis on korras kõik. Tema väide on selline, et kui on perekond, siis ollakse kogu aeg koos. Peale tööd koju. Ei mingit trenni ega sõpru, sest see on tema arust kodust põgenemine.
Nüüd, kus minu elukaaslane oli nõus sellega, et ma käin 2 korda nädalas trennis, ei tunne ma ennast ikka õnnelikuna. 1,9 aastat keelamist. Ma ei oska, ei tea, mida edasi teha. Ma ei tea, kas elada temaga koos või see suhe lõpetada.
Kuidas endast aru saada, mida ma tahan?
Vastus: Siiri Tõniste, kliiniline psühholoog-psühhoterapuet, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik, www.pereterapeudid.ee
Nagu teie kirjast välja loen, olete elukaaslasega koos olnud vähem kui kaks aastat. See on suhtes tavaliselt aeg, kus alles kohanetakse teineteisega ja püütakse kokku leppida piirid ja reeglid, mis mõlemale sobiksid.
Praegu tundub, et teie elukaaslane on oma arvamuste ja hoiakutega suhtes domineerinud ja teie olete ennast tema järgi kohandanud, ise kannatades. See ei ole kindlasti hea viis suhtes olla ja loomulik on, et mõtlete, kas sellist suhet soovite.
Kirja põhjal on raske arvata, kui paindlik teie elukaaslane tegelikult on. Kirjutate, et olete siiski saanud temaga kokkuleppele trennis käimise osas. Tõenäoline on, et elukaaslase kontrolliv käitumine tuleneb hirmust teid kaotada. Ja mida enam te kodust välja kipute, seda enam ta teid kontrollima peab, et oma hirmuga toime tulla. Ehk vajab ta palju enam kinnitust selle kohta, et olete ikka temaga ja et ta on teile oluline. Millisel viisil te praegu talle seda näidanud olete?
Võimalik on ka see, et tema ettekujutus suhtest ongi teie omast väga erinev ja tasakaalu saavutamiseks peate ennast senisest palju enam kehtestama.
Alustuseks võiksite elukaaslasega ette võtta tõsise vestluse ja väljendada oma tundeid praeguses olukorras. Kindlasti ei tasuks teda süüdistada, vaid alustuseks lähtuda sellest, et kontrollimine on tema viis teile oma hoolimist väljendada.
Võimalik, et vajate suhtes selguse saamiseks paariterapeudi abi.
Kui partner teraapiaga ei peaks nõustuma, soovitan teile ikkagi psühholoogi nõustamist, et iseennast paremini mõistma hakata. Vastasel juhul on oht edaspidigi samalaadsetesse suhetesse sattuda.
Heade soovidega,
Siiri Tõniste
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Pere ja suhted > Paari- ja peresuhted