Politsei

Seadus kaitseb osaliselt. Karistatav on tegevus, kui keegi teeb pornograafilise teose nooremale kui 14aastasele kättesaadavaks, näitab seda. ID kaardiga identimine oleks tõhus, kuid seal on mitu puudust. Pornograafilistest lehtedest pole täielikku ülevaadet, sest neid on palju. Lisaks on videosid ja pilte kohtades, kuhu kõik ligi ei pääse (k.a õiguskaitse organid). Ka Youtube, mida kõik kasutavad, sisaldab palju lastele sobimatut materjali ja selle meeskond ning programmid tegelevad asjadega siis, kui on esitatud konkreetne kaebus või kui tuvastatakse programmidega midagi kahtlast. Seega, mingi aja need asja on ikkagi kättesaadavad.

Probleem on ka identimise mõttes. Eestis on palju kodanikke, kes ei ole huvitatud sellest, et riik teaks kõike, mida nad internetis teevad. Olgu see jälitamine või ebamugavustunne, et keegi saab teada, kes ja millistel pornograafilistel lehtedel käib, kuid vastaseid on tõenäoliselt palju. Kordades rohkem kui siis, kui võeti vastu otsus hasartmängirite identimise kohta.

Usun, et kõige piiramine pole ainus lahendus. Seksuaalkasvatuse tundides ja kodused kasvatuses tuleb seda teemat käsitleda ja selgitada noortele infot selliselt, et nad teaksid ohte ja omaks õigeid väärtushinnanguid.