Tööõigus

Lugupeetud pöörduja

Tulenevalt töölepingu seaduse (edaspidi: TLS) § 28 lg 2 p 1 on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Tööandja, jättes töötajale maksmata kokku lepitud kuupäeval, on oluliselt rikkunud töölepingut. Kohus on seda põhjendanud nii, et kui kostja töötab hageja juures täistööajaga, on alust arvata, et töötasu on kostja ainuke sissetulek, mistõttu sellega viivitamine on oluline lepingutingimuste rikkumine. (ringkonnakohus lahendis 2-16-2723 p 15).
Samas tuleb tähele panna, et TLS § 33 lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale töötasu üks kord kuus. Kui tööandja maksab vähemalt kord kuus töötasu (olgugi, et hilinemistega), siis TLS § 33 lg-st 1 tulenev nõue on täidetud. Töötaja peab põhjendama eelkõige seda, miks tema jaoks on töötasu maksmisega hilinemine isegi paari päeva ulatuses raske rikkumine. Kindlasti on aga tegemist olulise lepingutingimuste rikkumisega olukorras, kus töötasu ei maksta välja täies mahus.
Enne erakorralist ülesütlemist peavad olema tehtud kirjalikud hoiatused tööandjale, kuid hoiatamise korda TLS ei sätesta. Seega ka hoiatamiste korral tuleb töötajal hinnata rikkumise raskust ning hinnata, mitu hoiatamist on mõistlik enne töölepingu erakorralist ülesütlemist. Tööandjal on õigus töötajapoolne erakorraline ülesütlemine töövaidluskomisjonis vaidlustada. Seetõttu on oluline, et töötaja oleks püüdnud olukorda varasemalt rahumeelselt lahendada. Erakorralist ülesütlemist ei tohiks kindlasti kasutada esimese lahendusena. Töötaja peab töövaidluskomisjonis suutma tõendada, et tööandja rikkumine oli nii erakorraline, et töösuhte jätkamine polnud enam võimalik.
Töövaidluskomisjon on oma otsuses nr 4-1/1974 selgitanud, et kuigi tööandja hilines rohkem kui poole aasta jooksul töötasu maksmisega 10-19 kalendripäeva, siis tuvastamist ei ole leidnud asjaolu, et tööandja on töötasu tähtajaliselt jätnud välja maksmata tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Tööandja on kõik töötasud töötajale välja maksnud ning teinud seda TLS § 33 lg 1 kohaselt vähemalt üks kord kuus. Antud kaasuses, olid töötaja isiklikud maksekohustused planeeritud 15. kuupäevaks, kuid töötaja ei ole andnud tööandjale mõistlikku tähtaega töölepingu tingimuste rikkumise lõpetamiseks ning sellest tulenevalt ei tekkinud töötajal õiguslikku alust esitada avaldus töölepingu ülesütlemiseks erakorraliselt TLS § 91 lg 2 p 2 alusel etteteatamistähtaega järgimata tööandjapoolsete oluliste lepingutingimuste rikkumise tõttu.
VÕS § 116 lg 2 kohaselt on tegemist olulise lepingurikkumisega, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu ning kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustust ka edaspidi. Seega tulenevalt VÕS § 116 lg 2 p 5 ja lg 4 annab olulisima võimaluse lepingust taganemiseks lepingu täitmata jätmine selleks täiendavalt antud tähtaja jooksul. Täiendava tähtaja andmine annab lepingust taganeda soovijale kindluse selles, kas vastaspoole rikkumist saab ikka lugeda oluliseks.
Seega kokkuvõttes võib öelda, et eelkõige tuleb töötajal endal hinnata olukorda ja selle raskust. Kuna töötasu maksmine on töösuhte üks tähtsamaid eelduseid, siis selle mitte maksmine on kindlasti rikkumine. Samas tuleb igat olukorda hinnata eraldi ning kaaluda, kas töösuhte jätkamine saab olla võimalik või mitte.

Vastus on antud olemasolevate andmete põhjal. Kui Teil tekib täiendavaid küsimusi, siis võite kirjutada Tööinspektsiooni juristi e-posti aadressile jurist@ti.ee või helistada infotelefonil 640 6000 (E-R 9.00-16.30).