Tööõigus

Lugupeetud pöörduja,

Kokkulepe tööajas on üks töölepingu seaduses (edaspidi TLS) § 5 lg 1 nimetatud tingimus, mis tuleb töötajale kirjalikult teatavaks teha. Töötaja peab enne tööle asumist teadma, kas ta asub tööle täis- või osalise tööajaga ning kas tööandja lähtub tööaja käsitlemisel TLS ist või mõnest erinormist. Tööaega puudutavad andmed peavad töötajale olema esitatud selgelt ja arusaadavalt ning vastama tegelikkusele.
Paraku jääb segaseks, mida pooled on mõelnud kokkuleppe all pikendada vastavalt poolte kokkuleppele tööaega riikliku tööajanormini ehk 40 tunnini nädalas ning kui sagedasti seda tehakse. Rõhutame, et juhul, kui pooled on kokku leppinud osalises tööajas, siis tulenevalt TLS § 12 sätetest, saab täistööaega rakendada vaid poolte kokkuleppel.

Ehk siis juhul, kui töötaja ja tööandja on kokku leppinud osalises summeeritud tööajas keskmiselt 30 tundi nädalas, siis TLS § 44 lg 1 kohaselt loetakse töötamine üle kokkulepitud tööaja ületunnitööks. Summeeritud tööaja korral selguvad üle- ja alatunnid perioodi lõpus.

Selgitame, et ületunnitöö tegemise peavad töölepingu pooled iga kord eraldi kokku leppima, sest ületunnitöö ei saa olla ette planeeritud. Kui arvestusperioodi lõpuks on ületunde, kompenseeritakse need tasulise vaba ajaga või hüvitatakse rahas 1,5- kordselt.

Lisame, et juhul, kui summeeritud tööaja korral esineb olukordi, kus sündmuse ettenägematuse tõttu (näiteks haiguse või ootamatult võetava puhkuse korral) töötaja ei tööta, siis sellisel juhul tuleb arvestusperioodi tööaega vähendada nende päevade võrra, mil töötaja ei saanud tööd teha. Juba tööajakava koostamisel peab tööandja arvestama talle teadaolevaid töötamise takistusi ja neid eeloleva tööajakava koostamisel arvesse võtma.
Tööinspektsiooni infotelefonilt küsivad töötajad tihti, kas tööpäevad, mis jäid haiguslehe sisse, tuleb neil pärast järele teha, sest tööandja olevat nii öelnud. Tööandja selline nõudmine ei ole seaduslik.

Mis puutub lõunapausi kasutamisse ning selle eest tasustamisse, siis TLSi § 47 lg 2 alusel on tööandjal kohustus korraldada tööd selliselt, et töötajale oleks tagatud iga kuue tunni töötamise kohta vähemalt 30 minutit puhkamiseks ja einestamiseks ehk tööpäevasisene vaheaeg. Tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata tööaja hulka, välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal.
Seega on töötajal siinkohal õigus nõuda tööandjalt töötasu kokkulepitud tööaja eest ning kokkulepitud määras ning lisaks ka ületundide hüvitamist.
Lisame, et individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 3 kohaselt on maksmata töötasu nõude esitamiseks aega kolm aastat alates nõude tekkimise päevast.