Tööõigus


Küsimus: Kas tööandja peab töökoormuse vähendamisel maksma mulle ikka miinimumpalka?26.11.2015

Tööandja vähendas mu töökoormust täiskohalt 0,5-ni, kuna pole pakkuda piisavalt tööd. Tekib küsimus, kas ta on kohustatud mulle maksma vähemalt miinimum palka? Kui jah ja ta ei maksa, siis kuhu ma peaksin pöörduma? Ise kontorist küsida ei julge, kuna kardan tööst ilma jääda.

Vastus: Leonid Siniavski, Tööinspektsiooni nõustamisjurist, Tööinspektsioon, www.ti.ee

Leonid Siniavski
loe lisaks
Vastuseks Teie küsimusele selgitame järgmist. Kui tööandja pakub tööaja vähendamist ehk osalise tööajaga töötamist, tuleb tähelepanu pöörata sellele, et töölepingu tingimuste muutmised toimuvad töölepingu seaduse (TLS) § 12 alusel vaid poolte kokkuleppel. Kokkulepe eeldab mõlema poole tahet ja nõusolekut töölepingu tingimuste muudatuste osas. Ühepoolselt tööandja töölepingus kokku lepitud tingimusi muuta ei saa.

Kui töötaja ei ole muudatustega nõus, tuleb tal sellest tööandjat teavitada. Töötaja keeldumine asuda osalise koormusega tööle pole iseenesest veel aluseks tema töösuhte erakorraliseks ülesütlemiseks tööandja poolt. Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes juhul, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu ehk tööandjal pole majanduslikel põhjustel enam täistööaega pakkuda. Sellisel juhul öeldakse töötajale töösuhe koondamise (TLS § 89 lõige 1) tõttu üles ja tööandjal on kohustus maksta töötajale hüvitist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses (TLS § 100 lõige 1).

Kui tööandja ilma töötaja nõusolekuta ühepoolselt muudab kokku lepitud tööaega, siis on tegemist töölepingus kokku lepitud ühe tingimuse (tööaeg) ühepoolse rikkumisega tööandja poolt. Eelnevast tulenevalt tekib töötajal võimalus (eelnevalt tööandjat hoiatades tööaja muudatusega mitte leppimise osas) tööleping erakorraliselt üles öelda TLS § 91 lõike 2 alusel. Töölepingu ülesütlemisavalduse võib töötaja esitada alates päevast, mil rikkumine sisuliselt aset leidis, ehk siis päevast millal tööandja osalist tööaega kohaldama hakkas. Eelnevaga seonduvalt tekib tööandjal kohustus maksta töötajale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kui töötaja oli sunnitud eelnimetatud alusel tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu töölepingu erakorraliselt üles ütlema (TLS § 100 lõige 4).

Kui aga töötaja töökoormus peaks vähenema lihtsalt seetõttu, et teatud tööpäevadel ei ole tööandjal töötajale tööd pakkuda, siis sellisel juhul on töötaja jaoks tegemist tööseisaku olukorraga. Tööandja peab kindlustama töötaja tööga (TLS § 28 lõike 2 punkt 1). Samaaegselt kohustab TLS § 35 tööandjat maksma töötajale keskmist töötasu, kui ta nimetatud kohustust ei täida. Töötajale tuleb töötasu maksta alati, kui töötamine on takistatud tööandjast tuleneval põhjusel ning töötaja on sel ajal töötamiseks võimeline ja töö tegemiseks valmis. Nii peab tööandja maksma töötajale tema keskmist töötasu ka olukorras, kus ta ei luba töötajat tööle sellepärast, et tal ei ole töötajale töölepingu järgset tööd pakkuda.

Töötaja ja tööandja vahelisest töösuhtest tekkinud lahkarvamus kohaldatava tööaja ja võimaliku tööseisaku rahalises hüvitamise osas lahendatakse võimaluse korral töötaja ja tööandja kokkuleppel. Kui pooled kokkulepet ei saavuta, võib töötaja pöörduda vastava nõudeavaldusega Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni poole. Töövaidluskomisjonile esitatava avalduse näidis ja selgitused selle koostamiseks on olemas Tööinspektsiooni veebilehel: http://www.ti.ee.