Perekonnaõigus

Kuidas määratakse kindlaks lapse vajadused, mida teine vanem peaks elatusraha maksmise kaudu hüvitama? Elasime nüüdseks juba endise elukaaslasega (ei olnud abielus) mõnda aega koos ja juba sel ajal ei olnud me tehtavate kulutuste tegemisel ühel meelel, ka lapsega seoses. Kooselu ajal polnud meil rahakott ühine, sest meie suhtumine rahasse oli selleks liialt erinev. Minu arvates tegi elukaaslane küllalt palju küsitava väärtusega kulutusi ja ei valinud sama tulemuse saavutamiseks kõige ökonoomsemaid lahendusi, seda ka lapsega seoses. Üsna palju tuli asju ära visata, sest need olid läinud halvaks või vanaks jms. Vaatamata kõigele oleme seni jõudnud kulude katmisel kokkuleppele, kuid ma ei ole kindel, kas ka edaspidi. Nimelt on endine elukaaslane asunud koguma igasuguseid kulutšekke, ilmselt eesmärgiga nende abil tõestada, et ta tegi lapsega seoses mingeid kulutusi ja neid kasutama argumendina ametliku elatusraha suuruse määramisel, mida soovib saada ilmselt oluliselt üle miinimumi, sest juba praegu olin nõus üle miinimumsumma panustama. Kuid kui üks vanem on mingi kulutuse teinud, millega teine vanem nõus ei ole, kes siis otsustab, kas see oli mõistlik või mitte? Ei ole ju loogiline eeldada, et iga tehtud kulutus oli mõistlik ja vajalik ainult seepärast, et see tehti. Kasvatame last vaatamata lahkuminekule endiselt koos. Üks vanem kipub aga arvama, et just tema teab ainuisikuliselt, kuidas lapsel on hea, seda nii kulude kui ka muude küsimuste koha pealt.