Perekonnaõigus

Läksime oma elukaaslasega ja meie ühise lapse emaga lahku rohkem kui aasta tagasi ning ta kolis meie 3-aastase tütrega vastu minu tahtmist teise linna oma vanemate juurde, mistõttu kohtun lapsega seoses tööga üliharva ja ei saa tema kasvatamisest osa võtta.
Minu sooviks on, et lapse ema koliks tagasi, et laps elaks samas linnas, kus laps saaks veeta mõlema vanemaga võrdse osa ajast.
Kui aitaksin leida neile (lapsele ja lapse emale) elamispinna ning tagada kõik hädavajaliku ning lepime lapse emaga kokku, et laps veedab mõlema vanemaga võrdse osa oma ajast, siis ei peaks kumbki vanem elatist maksma ehk siis elatisraha nõue kaob (nagu olete oma paljudes vastustes kirjutanud). Siit ka küsimus – kas peaksime oma kokkuleppe ja nõusoleku, et laps veedab mõlema vanemaga võrdse osa oma ajast ning seoses sellega elatisraha kumbi pool ei taotle sellises olukorras ka kohtus kirjalikult fikseerima? Muidu jääks ju ainult meievaheline suuline kokkulepe ning jääb üles võimalus, et lapse ema hakkab x-aastate pärast tagant järgi nõudma elatist ning eitama meie kokkuleppeid ning fakti, et laps on pool ajast minuga olnud?
Milline oleks antud olukorras parim lahendus, et üks lapsele pühendunud isa ei peaks muretsema ning saaks rahulikult keskenduda lapse kasvatamisele, karjäärile ja läbi selle lapsele helgema tuleviku pakkumisele?
Jään ootama Teie vastust,
lugupidamisega