Perekonnaõigus

Meie peres kasvab 2 last, poja sai hiljuti 5 tütar on 7 ja peaks sügisel kooli minema. Meil on Eestis korralik kodu ja oleme materjaalselt kindlustatud. Peres on aastaid sissetuleku eest hoolt kandud isa ja nii on meie emal olnud võimalus laste sünnist alates olla kodune. Suurema osa ajast oleme veetnud Eestis aga kuna isa töö iseloom on mõned aastad olnud selline, et päris palju ajast on tulnud viibida ka Soomes, siis paaril aastal on isa üürinud ka Soome korteri, et saaks igapäevaselt koos lastega ärgata ja uinuda. Nii oleme paaril aastal Soomes "talvitunud". Probleem, millest on praeguseks hetkeks saanud "õudusunenägu", sai alguse eelmisel aastal, siis kui meie emme otsustas, et tahaks ka jälle tööle minna. Probleemiks ei ole saanud mitte emme soov töötada vaid laste vanaema - ämma tugev sekkumine meie pere ellu. Vanaema töötab samuti Soomes ja "ajas" minu naisele välja eelmisel aastal suvetöö koristajana enda töökohas. See sobis meile. Mõne aja pärast tuli ämm minu juurde jutuga, et Soomes antakse lastega peredele linnalt kiirelt ja odava üüriga korter ja riik hakkab lastele maksma ka head toetusraha. Selleks tuli mul ainult kirjutada alla mõnedele paberitele ja lubada lapsed Soome tema juurde sisse kirjutada. Kuna olin niikuinii varasematel aastatel kallilt kortereid Soomes üürinud, et pere saaks igapäevaselt koos olla ja lastel oli sel hetkel kooliminekuni veel aega, siis loomulikult ei saanud mul sellise "heateo" vastu midagi olla. Tekkis olukord, kus minu naine oli nüüd igapäevaselt Soomes tööl ja kuna minu soov on kogu aeg olnud, et pere saaks igapäevaselt koos olla, siis tulin ise palgatöölt ära, sest lapsi ei olnud sel hetkel Soomes kuhugi jätta, otsustasin lapsehoidjast loobuda ja olin rõõmus, et saan nüüd üle pika pika aja ka ise igapäevaselt lastega koos mängida. Pere toitmise kohustus jäi ikka minu peale ja sain seda ka võimaldada, sest ettevõtjana jätkasin tööd nüüd õhtuti kui naine töölt koju tuli. Tagantjärgi tarkusena olen aru saanud, et olin ikka parajalt sinisilmne, sest tegelikult oli juba sel hetkel kui mulle tuldi ilusa jutuga tegema ettepanekut laste sissekirjutamisest ämma Soome aadressile „meie kallis vanaema“ otsustanud, et minu naine ja lapsed peaksidki Soome elama asuma, riiki, kus ka tema asub ja kus teda ootab ees "helge pensionipõlv". See kõlab uskumatuna, aga peagi sai ka minu naisest "noor pensionär" ja ta hakkas rääkima kui pettund ta ikka Eesti riigis on! Kuna ämm on kogu aeg teadnud, et mina pean ennast eestlaseks ja olen kogu aeg soovinud, et pere elaks Eestis, et lapsed saaksid Eestis korraliku hariduse jne., on ta vahepeal kui olen suve lastega Eestis veetnud minu naisele teinud nii korralikku "ajuloputust" et ma ei tunne enda naist enam ära, naine kellega olen aastaid koos elanud, räägib täna endast kui Soomes elavast üksikvanemast, rääkimata igasugu ähvardustest, kui ma ei ole nõus enda lapsi Soome jätma.
Täna kui minu tütrekesel on Eestis olemas koolikoht kuhu sügisel minna ja olen andnud ka sisse avalduse laste elukoha muutmiseks tagasi Eesti, ning loomulikult oleksin äärmiselt rõõmus kui ka naine võtaks taas "mõistuse pähe" ja tuleks koju ei ole naine enam nõus laste elukohta Eestisse kirjutama. Kogu see olukord tekitab palju küsimusi, aga kõige olulisem minu jaoks on: kas mul on üldse mingi võimalus, et saaksin ikkagi oma lapsed panna Eestis kooli ja et nad jääksid eestlasteks! Kuhu ja kelle poole ma selleks pöörduma pean ning mida antud olukorras teha saaks? Kuna olen lastega terve suvi Eestis olnud ja mul on tõsine hirm tuginedes erinevatele mulle tehtud ähvardustele, et kui naine viib taas lapsed Soome, siis ei lasta neid sealt enam kunagi minu juurde tagasi. See hirm on tõsiselt põhjendatud asjaoluga, et korra kui lapsed olid Soomes, ei antud mulle laste ID-kaarte ja ma ei saanud neid enda juurde Eestisse enam kaasa võtta. Kas minust saab "kurjategija" kui antud olukorras ei luba ma nüüd ise enda lapsi Eestist ära viia, kuigi nende elukoht on hetkel paberite järgi Soomes?