Perekonnaõigus

Tere,
Pöördun Teie poole järgmise murega. Oleme lapse isaga elanud lahus 5 aastat (poeg 7-aastane) alguses käis laps iga kahe nädala tagant isa juures üks-kaks ööd nädalavahetuseti. Mingil hetkel see jäi ära, isa ei leidnud töö kõrvalt aega. Siis tuli periood, kus isa võttis lapse nii kuidas juhtus, päevaks paari kuu tagant, mõnikord ei näinud me teda 3-4 kuud, aegajalt ta küll helistas ja tundis huvi, kuidas lapsel läheb. Meil mõlemal on nüüdseks ka uued elukaaslased. Poiss oli viimati isa ja ta elukaaslase (kellel on ka 2 last) juures jõulud 2014, ta on seal ka varasemal ajal viibinud. Sealt tagasi tulles oli laps masenduses ja ütles, et ei taha rohkem issi juurde minna. Üritasin temaga rääkida ja uurida, miks see nii on, aga laps lihtsalt ütleb, et talle ei meeldi seal, et issi on harva kodus ja ei mängi temaga. Nüüd jaanuaris tahtis lapse isa poissi nädalavahetuseks enda juurede, poiss ütles, et ei taha. Selgitasin, et isaga peab ka ikka olema jne, kui aga lapse isa järele poisile tuli, siis ta polnud nõus autosse minema, hakkas nutma ja tõmbus eemale kui isa temast kinni tahtis võtta. Sel korral jäi laps koju, sest sel moel pole südant last isa juurde saata. Samas ei tohi ma keelata isal lapsega kohtuda, aga ma näen ju, et see tekitab lapses masendust. Oleme elukaaslasega üritanud poisiga rääkida, et võiks ikka proovida issi juurde ka minna, aga ta keeldub minemast. Temaga on rääkinud ka minu tädi ja ema, aga samuti tulutult. Lapse isa ütleb, et see lihtsalt jonn. Kodus on ta üksik laps, aga seal peab teiste lastega arvestama. Mina ei usu, et see lihtsalt jonn on, varem pole olnud probleemi isa juures käimisega, alati oli õhinal ja ootas ärevusega, millal issi juurde saab, pärast viimast korda on aga asi kardinaalselt muutunud. Pean viibima 17-24.02 välismaal ja soovisin lapse vanaema (enda ema) juurde viia, aga lapse isa polnud sellega nõus ja võtab ise lapse. Pika töö tulemusena on laps nõus isa juurde minema üheks päevaks ja soovib siis vanaema juurde minna, aga lapse isa hoiab teda 5 päeva ja siis viib vanaema juurde. Kardan, et selline olukord mõjub lapsele traumeerivalt. Ma ei tea, mida teha. Kas peaks lastepsühholoogi poole pöörduma? Oskate midagi soovitada, mida edaspidi ette võtta?

Lugupidamisega