Liiklusõigus

Sisuliselt on ka sellisel juhul tegemist liiklusõnnetusega LS § 2 p 32 tähenduses - sõiduki teel liikumise tagajärjel tekkis varaline kahju e. jalakäija riided said rikutud. Juhtide või juhi käitumise liiklusõnnetuse korral sätestab LS § 169. Kui kahju tekitaja ei ole teada või kahju saaja ja kahju põhjustaja ei ole vastutuse küsimuses ühel meelel, tuleb liiklusõnnetusest teavitada politseid ja tegutseda edasi politseilt saadud korralduste järgi. Üldjuhul tuleb politsei ja fikseerib liiklusõnnetuse asjaolud, sh konkreetse augu, selle sügavuse jms liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks olulised asjaolud.

Kui praegusel juhul ei ole neid toiminguid tehtud, siis on oht, et teeomanik võib tugineda asjaolude ebaselgusele ja keelduda kahju hüvitamisest, isegi juhul, kui teeomanikul võiks asjaolude selguse korral kahju hüvitamise kohustus tekkida.

Eelöeldu ei välista kahju saaja õigust püüda kahju tekkimist ja kahju tekkimise asjaolusid tõendada muude tõenditega, nagu näiteks tunnistaja ütlused, omatehtud fotod sündmuskohalt, mõõtmised jms. Vaidluse korral hindab siis kogutud tõendeid kohus.

Üldiselt vastutab tee omanik teeseaduse § 37 lg 6 kohaselt tee liiklusohtlikust seisundist tuleneva kahju eest. Kas tee oli liiklusohtlikus seisundis ja kas sõiduki juhil oli võimalik kahju tekitamist vältida või kahju suurust vähendada, selgitatakse välja tõendite abil ja kogutud tõendeid hinnates. Seetõttu saab lõpliku hinnangu selle kohta, milline isik konkreetse kahju eest vastutab, anda peale kõikide asjaolude ja tõendite hindamist.