Liiklusõigus


Küsimus: Kas jalgratast käekõrval lükkaja on süüdi auto kriimustamises, kui sõiduauto oli blokeerinud kõnnitee?14.05.2013

Auto püüdis hoovist välja sõita, kuid tööpäeva lõpu ummik ei lubanud pööret sooritada. Auto seisis, blokeerides täielikult kõnnitee. Jalakäijad pidid autost mööduma astudes sõiduteele. Siinkirjutaja soovis kõnniteed kasutada ja otsis autojuhiga silmsidet, et saada aru, kas autojuhil on plaan teed anda või mitte. Autojuht ei kontakteerunud ei silmsidet luues ega muul viisil hinnanguliselt poole minuti jooksul ja kuna ülejäänud jalakäijad (mh last turvatoolis vedav sõitev jalgrattur) lahendasid olukorra möödudes autost ringiga sõiduteel, siis nende eeskujul tegi seda ka siinkirjutaja. Probleemiks osutus aga see, et käekõrval lükatava jalgratta tagaots puudutas möödumisel auto esiotsa ja tegi plastist stangele kriimu. Mingit tahtlikku auto vigastamist ei olnud. Kokkupuute põhjuseks oli arvatavasti liikumisruumi vähesus ja vajadus manööverdada kõnni- ja sõidutee vahel, mille põhjustas oma tegevusega autojuht. Autojuht pöördus politseisse ja nõuab kahjude hüvitamist. Siinkirjutaja leiab, et ohtliku olukorra põhjustas autojuht, kes eiras nõuet anda jalakäijatele teed ega püüdnud ohtlikku olukorda lahendada, kuigi ta seda kindlasti märkas. Ka ei andnud ta teed, kui nägi, et jalakäijad peavad autost mööda manööverdama.

Kas siin olukorras kehtib tõesti kuldreegel, et see, kes liikus, on süüdi? Mis siin olukorras lisaks veel võiks kehtida? Siinkirjutaja tunneb, et autojuht soovib siin lihtsalt oma stanget kellegi kulul välja vahetada (stangel oli jalgratta poolt tehtud kriimudest märksa suuremaidki vigastusi) ja ei taha kuidagi niisugust äri sponsoreerida.

Vastus: Maano Saareväli, vandeadvokaat, Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli, www.sirk.ee

Maano Saareväli
loe lisaks
LS § 35 lg 1 kohaselt ei tohi juht oma tegevusega ohustada jalakäijat. LS § 17 lg 3 kohaselt tuleb õuealalt teele sõites anda teed igale teel liiklejale, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti. Seega on õige, et väljudes hoovist teele, peab juht andma teed jalakäijatele ning ei tohi neid oma tegevusega ohustada. Samas ei tähenda eelöeldu igakordselt seda, et hoovist väljasõidul sõidutee liiklusesse ühinemise võimalust seistes ootav sõidukijuht vastutab igasuguse kahju eest. Siinkohal on tähtis kahju tekkimise põhjuslik seos. Iseenesest ei tekkinud kriimustus sõiduki kaitserauale mitte seetõttu, et sõiduk kõnniteel seisis, vaid eelkõige seetõttu, et riivasite jalgrattaga autost möödudes viimase kaitserauda. Seega esineb põhjuslik seos eelkõige Teie enda tegevuse ja kahju vahel, kuivõrd sõiduki seismine iseenesest ei mõjutanud ratta ja auto vahelise külgvahe vähenemist kontaktini. Kui jalgrattaga sõidutee kaudu autost möödumine oli raskendatud, siis tulnuks kaaluda teekonna jätkamist peale auto lahkumist või lükata jalgratast selliselt, et see oleks jäänud Teist vasakule e. sõiduteepoolsesse külge. Need on nn ohutusvalikud, mille suhtes saite otsuseid vastu võtta konkreetses olukorras Teie ise ning autojuht neid otsuseid mõjutada ei saanud. Teoreetiliselt võinuks autojuht muidugi uuesti hoovi tagurdada ja Teile kõnnitee vabastada, kuid rääkides konkreetse kahjustuse tekkimise asjaoludest, ei tinginud auto mitteliigutamine (jätkuv seismine) iseenesest vältimatult kaitseraua kahjustamist. Kahju tekitamise vältimise võimalus oli konkreetsel juhul Teil.

Kahju suuruse osas tuleb hinnata, millised kahjustused kaitseraual olid tekitatud Teie poolt ja kui suured on mõistlikud ja põhjendatud kulutused just nende kahjustuste kõrvaldamiseks.