Liiklusõigus

Lugupeetud Maano Saareväli

Tänan Teid vastuse eest.
Teie vastasite minu eelmisele kirja ühele küsimusele nii:
Autokaamera salvestis võib liiklusõnnetuse asjas olla tõendiks, kui see sisaldab liiklusõnnetuse lahendamise seisukohast vajalikku infot. Sõltuvalt liiklusõnnetuse suhtes läbi viidavast menetlusest, tuleb järgida tõendi vormistamise ja esitamise korda. Mingit keeldu salvestise esitamiseks tõendina põhimõtteliselt ei ole.

Mulle jääb ikkagi arusaamatuks salvestise esitamise kord, juhul kui on toimunud liiklusõnnetus. Lugedes määrust, Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestuse kord ja selle määruse § 8. Liiklusõnnetuse akt, siis selgub, et seal ei ole sellist võimalust ette nähtud, et üks osapool/osapooled saaksid sellise videosalvestise tõendina esitada. Menetleja saab tugineda ainult tunnistajate ütlustele, kui neid on.
Uurides väärteomenetluse seadustiku sätteid, selgub, et videosalvestist ei saa esitada ka hiljem, st kui on tehtud minu kahjuks otsus ja ma kavatsen esitada vastulause, kuna saan tõendina esitada ainult dokumente kas vahetult või elektrooniliselt, st digitaalselt. Kuna dokumendi mõiste ei ole samane digitaalse andmekandjaga (pean silmas videosalvestist) siis puudub ka selle esitamise võimalus.

Tihti on liikluses sellised olukorrad, kus vaieldakse kas fooris põles lubav tuli või mitte.
Tooksin ühe näite oletatava liiklusavarii puhul:
Sõidan foori lubava tulega ristmikule ja keelava tulega sõidab ristmikule samal ajal teine sõiduk, põhjustades avarii. Minul on autos kaamera, mis on küll fikseerinud antud olukorra, aga süüdlase kasuks ilmuvad välja tunnistajad, kes kõik kui ühest suust kinnitavad olukorra vastupidisust. Politseiametnik teeb otsuse tuginevalt tunnistajate ütlustele minu kahjuks ja ei võta arvesse videosalvestist, kuna selline kohustus tal puudub, tulenevalt kehtivast seadusandlusest.

Sellist tõendite hindamist (olulised on menetleja jaoks tunnistajate ütlused) kinnitas ka mulle üks politseiametnik, kes küll tunnistab, et saab asjast aru, aga ta ei saavat ka sinna midagi parata – seadusandlus on selline.

Eelneva kirjutise selgituseks lisaksin, et vaatasin ühte Venemaal tehtud videot ja selles videost nähtub, et Venemaal tehtavas protokollis on olemas lausa selline koht, kuhu märgitakse videosalvestaja tüüp ja number ning eraldi lisatakse salvestise andmekandja protokolli juurde kui asitõend. Enne seda peab võimaldama teha sellest koopia kas salvestaja sisemällu või mõnele teisele salvestusfunktsiooni omavale seadmele.
Selle tegevuse tulemusena saab viia miinimumini riski-salvestise hilisem töötlemine, kuna mõlemal osapoolel on esialgne variant. Ja alati saab kahtluse korral, kas salvestist on töödeldud, tugineda eksperdi arvamusele.

Kuidas kommenteerite ja kuidas siis ikkagi käituda? Kunas ma ikkagi saan esitada/kasutada seda videosalvestist tõendina enda kaitseks esmase menetleja suhtes? Samas võib hiljem ka kohtunik seda mitte arvestada (tema otsustada).

Küsimused on esitatud peaasjalikult järgmistel eesmärkidel:
1. saada selgust, kas Eesti Vabariigis saab loota videosalvestiste abile tõendina enda kaitseks - liiklusavariide korral süüdlase väljaselgitamisel, sõidukite kahjustamine parklas, jne.
2. kas julgustada sõidukijuhte ka meil Eestis rohkem kasutama neid nn auto videosalvestajaid, eeldades, et reaalajas tehtud salvestis on üheks kaalukamaks tõendiks situatsiooni hindamisel, nii nagu on see paljudes arenenud riikides, kaasarvatud Venemaa.

Kui peaks selguma, et autokaamerate poolt tehtud salvestised ei ole tõendite hindamisel olulise tähtsusega (kuna seda võib/võivad otsustada menetlejad ja ka hiljem kohtunik ja nende hulgas ei ole välistatud korrupeerunud isikud) – siis küsiksin, et miks alati arvestatakse näiteks liiklus- või turvakaamerate poolt tehtud salvestisi tõendite hindamisel kaaluka argumendina?

Lugupidamisega ja ette tänades

TK