Liiklusõigus
Küsimus: Kas jalgratturil võib olla mingi süü otsasõidul kuigi seadus kohustab parklast väljuval autol anda igal juhul teed?14.04.2021
Tere,
Jalgratta- ja jalgteel liikuvale jalgratturile sõitis otsa parklast väljuv auto. Jalgrattur ei suutnud suunda muutes kokkupõrget autoga vältida. Õnnetus tõi kaasa jalgratturile varalise kahju (sõidukõlbmatuks muutunud jalgratas) ja tervisekahju (jalaluumurd), mis ei olnud piisavalt suur karistuse määramiseks. Õnnetus fikseeriti politsei poolt ja algatati menetlus, mis jäi teadmata põhjustel PPA-s vähemalt aastaks seisma.
Autojuht tunnistas enda osalist süüd, aga ei ole nõus end 100 % süüdi tunnistama.
Jalgratturina ei näe ma põhjust osalise süü tunnistamiseks. Lihtsa loogikaga on süü LS järgi autojuhil.
Kuna tegemist oli 2019. a. toimunud õnnetusega, siis lisan lõigud antud hetkel kehtinud redaktsioonist - https://www.riigiteataja.ee/akt/115032019009 Samad lõigud on põhimõtteliselt ka hetkel kehtivas redaktsioonis.
§ 17 lg3
Parklast, õuealalt, puhkekohast, teega külgnevalt alalt või nende juurdesõiduteelt teele sõites peab juht andma teed igale teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti.
§ 31 lg7
Kui teel on omaette jalgratta- ja jalgtee ja tee reguleerimata lõikumiskoht, välja arvatud parkla, õueala, puhkekoha ja teega külgneva ala juurdesõidutee lõikumiskoht, peavad jalgrattur ja tasakaaluliikuri juht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti.
Nende järgi tundub mulle täielik süü lasuvat autojuhil, kes ei andnud teed parklast välja sõidul.
Kas võib olla veel mingeid LS punkte, mis vähendavad autojuhi süüd või annavad osa süüst jalgratturile?
Kuna PPA-s on antud juhtumi menetlemine veninud väga kaua ja menetleja on korduvalt muutunud, siis on praegusel menetlejal soov juhtum kiirelt lõpetada. Kuna autojuht on aktiivselt 100 % süü omaksvõtmisele vastu seisnud, siis oleks menetlejale kiireks ja mugavaks lahenduseks, kui mingi osa süüst määratakse ka jalgratturile. Põhiliseks argumendiks on autojuhil olnud vist see, et jalgrattur ei veendunud sõidu ohutuses enne parkla väljasõitu. Samas on tee andmise kohustus selgesõnaliselt märgitud LS-s. Sellisel põhjusel süü jagamine peaks ju järelikult toimuma alati ka juhul, kui peateel liikuvale autole sõidab ette anna teed märgi alt tulev auto jne.
Peale tekkinud ohu märkamist jõudsin ka veidi suunda muuta, kuid see polnud piisav kokkupõrke vältimiseks.
Jalgratta- ja jalgteel liikuvale jalgratturile sõitis otsa parklast väljuv auto. Jalgrattur ei suutnud suunda muutes kokkupõrget autoga vältida. Õnnetus tõi kaasa jalgratturile varalise kahju (sõidukõlbmatuks muutunud jalgratas) ja tervisekahju (jalaluumurd), mis ei olnud piisavalt suur karistuse määramiseks. Õnnetus fikseeriti politsei poolt ja algatati menetlus, mis jäi teadmata põhjustel PPA-s vähemalt aastaks seisma.
Autojuht tunnistas enda osalist süüd, aga ei ole nõus end 100 % süüdi tunnistama.
Jalgratturina ei näe ma põhjust osalise süü tunnistamiseks. Lihtsa loogikaga on süü LS järgi autojuhil.
Kuna tegemist oli 2019. a. toimunud õnnetusega, siis lisan lõigud antud hetkel kehtinud redaktsioonist - https://www.riigiteataja.ee/akt/115032019009 Samad lõigud on põhimõtteliselt ka hetkel kehtivas redaktsioonis.
§ 17 lg3
Parklast, õuealalt, puhkekohast, teega külgnevalt alalt või nende juurdesõiduteelt teele sõites peab juht andma teed igale teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti.
§ 31 lg7
Kui teel on omaette jalgratta- ja jalgtee ja tee reguleerimata lõikumiskoht, välja arvatud parkla, õueala, puhkekoha ja teega külgneva ala juurdesõidutee lõikumiskoht, peavad jalgrattur ja tasakaaluliikuri juht andma teed teel liiklejale, kui teeandmise kohustus pole liikluskorraldusvahenditega seatud teisiti.
Nende järgi tundub mulle täielik süü lasuvat autojuhil, kes ei andnud teed parklast välja sõidul.
Kas võib olla veel mingeid LS punkte, mis vähendavad autojuhi süüd või annavad osa süüst jalgratturile?
Kuna PPA-s on antud juhtumi menetlemine veninud väga kaua ja menetleja on korduvalt muutunud, siis on praegusel menetlejal soov juhtum kiirelt lõpetada. Kuna autojuht on aktiivselt 100 % süü omaksvõtmisele vastu seisnud, siis oleks menetlejale kiireks ja mugavaks lahenduseks, kui mingi osa süüst määratakse ka jalgratturile. Põhiliseks argumendiks on autojuhil olnud vist see, et jalgrattur ei veendunud sõidu ohutuses enne parkla väljasõitu. Samas on tee andmise kohustus selgesõnaliselt märgitud LS-s. Sellisel põhjusel süü jagamine peaks ju järelikult toimuma alati ka juhul, kui peateel liikuvale autole sõidab ette anna teed märgi alt tulev auto jne.
Peale tekkinud ohu märkamist jõudsin ka veidi suunda muuta, kuid see polnud piisav kokkupõrke vältimiseks.
Vastus: Maano Saareväli, vandeadvokaat, Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli, www.sirk.ee
Mina mõistan eeltoodut selliselt, et jalgratturil on küll sõidueesõigus (§ 31 lg-d 5 ja 6), kuid see ei vabasta neid kohustusest järgida LS § 31 lg-s 9 sätestatud kiirusenõudest. Kui menetleja tuvastab, et jalgratturi kiirus oli suurem, kui jalakäija tavakiirus ja kiirus on mõjutanud tervisekahjustuse või varakahju tekkimist, võib tegemist olla ka jagatud vastutusega.
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Õigus > Liiklusõigus