Liiklusõigus

TsÜS § 146 lg-st 4 tuleneva 10 aasta pikkuse aegumistähtaja kohaldamine ei sõltu mitte leppetrahvi maksmata jätmise pahatahtlikkusest, vaid kohustuse rikkumise tahtlikkusest. Kohustuse rikkumisena on käesoleval juhul käsitletav parkimistingimusi rikkuv parkimine (juhul, kui peaks tuvastamist leidma, et lepingupool rikkus parkimistingimusi tahtlikult).

Kohustust, et parkimikontrolör peab tegema sõiduki esiklaasile paigutatud leppetrahvist foto, õigusaktides kirjas ei ole. Tegemist on ühe lepingupoole faktilise tegevusega, millele tuleb siis anda vaidluse korral õiguslik hinnang selle kohta, mida ja kas leppetrahvi esiklaasile jätmine tõendab.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et leppetrahvi esitamine sõiduki omanikule on põhjendatud ja seejuures ei oma tähtust, kes oli sõidukit faktiliselt juhtinud isikuks. Parkimisteenuse pakkuja ees on vastutav sõiduki omanik.

Tõstatatud olukorra puhul tõusetub peamiselt 2 küsimust - 1) Kas leppetrahvinõude esitamiseks oli alust ja 2) juhul, kui leppetrahvinõude esitamiseks oli alust, siis kas sõiduki omanik vastutab leppetrahvi sissenõudmise kulude eest? Esimesele küsimusele vastamiseks tuleb hinnata tõendeid, mis on kogutud parkimisnõuete rikkumise kohta ja rikkumiste eest vastutab sõiduki omanik. Teisel juhul tuleb hinnata tõendeid, kas leppetrahvinõue on sõiduki omanikule õigeaegselt esitatud. Kui ei ole, saab sõiduki omanik tugineda VÕS § 159-lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul peale rikkumise avastamist teisele poolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. See, kas leppetrahvi teade on mõistliku aja jooksul esitatud või mitte, ongi faktiliste asjaolude hindamise küsimus. Tsiviilõiguses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad. St leppetrahvi nõudja peab tõendama leppetrahvi nõudest õigeaegset teatamist ja isik, kellelt leppetrahvi nõutakse, peab tõendama, et leppetrahvi nõuet ei ole esitatud mõistliku aja jooksul.