Liiklusõigus

Politsei ja kindlustuse otsuste erinevus on küllaltki sage olukord. Mõlemad instantsid teevad oma otsuse neil olemasolevate tõendite ja arusaamiste pinnalt. Arvestada tuleb, et karistusõiguses ja tsiviilõiguses kehtivad tõendite hindamise osas erinevad standardid, mistõttu võib juhtuda, et ühele või teisele tõendile või asjaolule antaksegi erinev hinnang. Kui karistusõiguses püüab politsei leida vastust küsimusele, kes on toime pannud väärteo, siis kindlustusmenetluses otsitakse vastust küsimusele, kes on kahju eest vastutav. Tsiviilõiguslik ja karistusõiguslik vastutus ei pruugigi alati kokku langeda.

Lisaks liiklusmärgiga keelustatud möödasõidule, tuleb möödasõidu alustamisel järgida veel rida seadusest tulenevaid nõudeid (LS § 51).
Kui need nõuded möödasõidu alustamiseks on täidetud ning puuduvad möödasõitu keelavad liiklusmärgid, ei näe ma takistust möödasõidu alustamiseks. Samas, kui möödasõidu ajal tekib liiklusoht või takistus, mida ei olnud võimalik ette näha, tuleb aga möödasõit katkestada (LS § 51 lg 4). Kas möödasõidu keelumärgi ilmnemine on vaadeldav sellise ohu või takistusena, on asjaolu hindamise küsimus, kuid üldiselt võiks see sellise asjaoluna olla vaadeldav küll. Ka möödasõidu katkestamise võimalikkust tuleb eraldi hinnata e. kas asjaolusid arvestades oli ohutum möödasõit katkestada või hoopis lõpetada. Ise arvan, et olukorras, kus möödasõitja ei ole veel möödasõidetavast ette jõudnud, tuleb õigemaks pidada möödasõidu katkestamist.