Liiklusõigus

LS § 17 lg 3 kohaselt peab parklast, õuealalt, puhkekohast, teega külgnevalt alalt või nende juurdesõiduteelt teele sõitev juht andma teed igale teel liiklejale, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti. Seega tuleb vastutava isiku määramisel esmalt lahendada küsimus sellest, kellel oli antud situatsioonis tee andmise kohustus.

Teisalt, kui rääkida tsiviilõiguslikust vastutusest, siis võlaõigusseaduse § 139 kohaselt peab kahju hüvitamise korral hindama ka seda, mis määral tingis kahju saabumise kannatanu enda tegu või käitumine.

Neile asjaoludele praegu siin hinnangu andmine ei ole paraku võimalik. Selleks tuleb analüüsida liiklusõnnetuse asjaolusid, sündmuskohta, mõlema poole väiteid ja seletusi ning muid liiklusõnnetuse ning kahju saabumise tehiolusid.

Küll on kahju saanud isikul õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist kahju tekitanud isiku poolt. Nõude maksmapanekuks peab kahju saanu siiski vähemalt elementaarselt tõendama kahju tekkimist e. võimalike vigastuste olemasolu ning sellest tulenevalt ka kahju olemasolu. Hüvitist võib nõuda ka mittevaralise kahju puhul e. nn moraalne kahju tekitatud valu ja vaeva eest. Ka sellisel juhul peab kannatanu tõendama vigastuste olemasolu ja nende tekkimist liiklusõnnetuse tagajärjel.

Seega võite võimaliku kannatanuga kohtuda, kuulata ära, millised on tema nõuded ja põhjendused ning paluda vajadusel need esitada kirjalikult. Edasi tuleb asuda analüüsima, kas nõuded on põhjendatud ja kas esineb aluseid kahjunõuete ümberhindamiseks või vähendamiseks. Loomulikult tasub kaaluda ka kompromissi võimalust e. nõuete vastustamine võib teinekord osutuda majanduslikult olulisemalt ebaratsionaalsemaks lahenduseks, kui nõude osaline tunnustamine ja hüvitamine.