Lepinguõigus

Olete oma küsimuses võimalikud variandid üles lugenud. See, mille te valite, on teie enda otsustada. Kui kingite eluajal vara ära nendele isikutele, kellele soovite, siis ei olegi peale surma kellelgi mingit asjaajamist ega küsimusi sundosade jm nõuetes. Kui soovite kellelegi eluaset tagada, siis saate kinkelepingus selle ära märkida ja kinnistule isikliku kasutusõiguse seada. Samas saan aru, et see ei ole hetkel probleemiks, kuna korter on niikuinii teise pere kodu ning mees seal elamisele ei pretendeeri. Seega oleks vara kohene jagamine ilmselgelt kõige parem variant tagamaks, et kõik need isikud, kellele soovitakse midagi anda, selle ka kätte saab.
Abieluvaralepingu mõte jääb mulle arusaamatuks, kuidas te sellega kahe erineva naise ühisvara kavatsete jagada. Siis tuleks ehk sõlmida pigem ühisvara jagamise leping, juhul, kui mõlemad esemed on erinevate naistega ühisomandis. Sellisel juhul läheks ka hilisem pärimine märksa keerulisemaks, kuivõrd pärida saaks üksnes seda vara, mis mehele kuulus. Abikaasale kuuluv vara jääb temale ja selle pärivad tema pärijad.
Testament on üks variant, ei ole vahet, kas on notariaalne või lihtkirjalik, kui peate kinni 6 kuulisest tähtajast, kuigi lihtkirjalik võimaldab hiljem rohkem vaielda. Seetõttu oleks notariaalne oluliselt selgem, pealegi aitab notar testamendi koostamisel võimalikke vääritimõistmisi vältida. Pärimisleping annab pärimises suurima kindluse, sest seda ei saa hiljem lihtsalt niisama ühepoolselt muuta.