Lepinguõigus

Umbes 10 aastat tagasi viis mu vanem vend teiste õdede vendade teadmata 80-aastase haige ema notari juurde ja lasi perekonnale kuuluvad maad endale kinkida. Hoonete kinkimisest ema keeldus ja allkirja ei andnud ühegi hoone kinkimiseks, sest vanainimene ei saanud ju aru, et kui maad ei ole, ei saa ka hooned tema omad olla. Seda on ta kindlalt väitnud mitmeid kordi, et hooneid ta ära ei kinkinud. Saime venna niikaugele, et ta elumaja emale tagasi kinkis ja ema hiljem omakorda minule ja õele.
Siiani oli asi korras aga nüüd ei luba vend ema ega meid enam sauna, lautasid, puukuuri, garaaže ega keldrit kasutada.
Nagu ma natuke taipan asjast, siis peaks minu ja õe õigus olema need hooned sealt ära tuua oma maa peale vms.
Aga olles ise tollal vallas tööl, on vend kuidagi need hooned ka oma nimele kirjutanud. Keegi on pannud sinna ema allkirja moodi asja alla ja kõik. Kui õde selle koos advokaadiga välja uuris, et ema allkirja on võltsitud, siis nõustus vend kähku elumaja tagasi andma kui õde kohtuga ähvardas.
Mis võimalus oleks sellises seisus siiski mingi lahendus leida?
Vähemalt kui mitte hooneid ära vedada, siis kooskasutusleping või midagi sellist, kui see asi muidugi aegunud ei ole.
Ema on ju praegu veel elus ja täiesti teovõimeline, mis mõistusse puutub. Kui suur oleks võimalus asi kohtus võita? Mingit ametlikku paberit võltsimise avastuse kohta tollal ei tehtud, kuna vend nõustus maja tagasi kinkima.