Lepinguõigus

Tere,
VÕS i § 294 sätestab dispositiivse eelduse, mille kohaselt tuleb üüri ja kõrvalkulusid maksta pärast iga vastava ajavahemiku möödumist juhul, kui üür on arvestatud teatud ajavahemike järgi ja kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kui teil puudub vastav kokkuleppe, et lepingu lõppemisel peab üürnik maksma leppetrahvina üüri kuni tähtajalise lepingu lõppemiseni, siis lepingu lõppemisel ei ole teil õigust temalt üüri edasiulatuvalt nõuda.
VÕS i § 334 lõike 4 kohaselt oleks tühine ka kokkulepe, millega üürnik kohustub näiteks tähtajalise üürilepingu erakorralisel ülesütlemisel maksma üüri veel kokkulepitud aja eest, mil ta üüritud asja ei kasuta või jääb tagatisraha sellisel juhul üürileandjale.
Samas ei ole sellisel juhul välistatud üürniku kahjuhüvitisnõue, mis võiks seisneda saamata jäänud üüritasu summas vms kahjunõue. Samas ei pruugi see olla õigstatud perioodi eest, mil leiate endale uut üürnikku.
Kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks on üürnikupoolne üürilepingu rikkumine. VÕS i § 276 lõikest 2 tuleneb üürileandja üks põhikohustustest kasutada asja hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest üürileandmisel lähtuti. See kohustus on jõus kogu üürilepingu kehtivuse aja vältel. Kahju tekkimist saab hinnata, kui kõrvutada olukorda, mis oleks valitsenud siis, kui asi oleks olnud lepingujärgses seisundis, olukorraga, mis tegelikult valitses. Üürnik vabaneb kahju hüvitamise kohustusest juhul, kui ta tõendab, et kahju tekkis vääramatu jõu asjaolude tõttu. Kahju hüvitamist reguleerivad VÕS i üldosa vastavad sätted.