Loomaarst

Tere!
Aasta tagasi kahtlustas tohter koeral (krants, 14-aastane) suhkruhaigust, andis testri, mille panin pissi sisse ja kui värvi muudab, siis on haigus. Ei muutnud värvi. Elu läks normaalselt edasi.
Sel sügisel hakkas koer äkitselt tuppa pissima ja läksime tagasi arsti juurde, kes sama protseduuri ise kordas ja avastaski suhkruhaiguse, määraks vist 4, maksimaalne pidi olema 6? Küsis, kus olime varem, kuid eelmine kord oli ju kõik korras ja vahepeal ei andnud haigus endast märku. Pani looma dieedile, ainult konserv ja krõbinad.
Kaks nädalat hiljem oli koer kõhn, loid, ei tundnud enam ära teda. Hakkasime uurima haiguse kohta, ei ole normaalne ju, et ainuke menüü kuivoit. Vaikselt hakkasime andma keedetud liha meresoolaga, porgandit, pruuni riisi jne... Koeral tuli tagasi söögiisu ja oli muidu rõõmsam.
Ainult viimased nädalad on ta jälle loiuke, trepist ise alla läheb, üles tuleb nii et kaks tagakäppa korraga ja väga vaevaliselt, oleme ta nüüd ise süles tuppa tassinud. Ei jaksa jalutada enam nii palju ja lõpus ei jaksa ka jalga tõsta, pissib nagu tüdruk.

Kuna see tohter, kelle juures siiani käidud, emale ei meeldinud, käidi täna teise juures, kes koera imestuseks kohe maha kandis, oli veendunud, et pissiprooviga ei saa haigust diagnoosida ja parem oleks looma piinad lõpetada.

Me ei piina ju teda, sest kui õue saab, siis tatsab ikka saba püsti ringi, ainult kaua ei jaksa ja üles trepist ka väga ei jaksa. Tean, et loomad kannatavad palju valu, kuid ise arvame, et vana, väeti ja haige, kuid ikka näeb ja kuuleb ju meid:)

Mis mulle aga muret teeb - kas arst on eelmistel kordadel käitunud valesti, et vereproovi kohe ei võtnud? Äkki oleks saanud aasta tagasi ravi peale ja asja kontrolli alla?

Kas annaks veel midagi koerakese jaoks ära teha?

Tänud ette,