Koerad


Küsimus: Mida teha kui koera käitumine on pärast traumat muutunud ja tihti ettearvamatu?28.08.2014

Tere!
Lühidalt on tegu väikest kasvu isase 4a koeraga, kes sai 2a tagasi kaukaaslaselt niivõrd pureda, et pidime veetma enam kui nädala haiglas tilgutite ja valve all.

Enne traumat oli koer rõõmsameelne väikest kasvu klähvits, kes oli kõikidele külalistele ning naabritele väga armas ja viisakas. Pereliige oli käinud ka selleks ajaks kuuletuskoolitustel, mille tulemused olid head.

Peale traumat muutus koer kartlikuks, suuremate koerte peale muutub nõnda agressiivseks, et minu käratamiste peale ta ei reageeri (tavalise hääletooniga rääkimine on nagu hane selga vesi), tõstes traksidest koera maast kõrgemale, nagu kuuletuskoolitusel õpetati, olen saanud ise hammustada, kuid hiljem on koer pahandusest aru saanud ja väga alandlikult käitunud perenaise suhtes.

Väiksemad koerad on tal valida. Osadega suudab ta mängida pikka aega, kuid mõned on tema jaoks sama vastuvõetamatud kui suured koerad.

Viimasel ajal oleme tähele pannud, et talle ei meeldi ka mehed, kelle peale ta lakkamatult haugub. Kindlasti on koeral komme luua oma territoorium, ehk see plats/ala/tuba, kus ta parasjagu viibib on tema ala ning seal ta haugub võõraste peale ja võib muutuda agressiivseks, ehk püksisäärest kinni hakata. Kindlaks oleme ka teinud selle, et koer valib omale lapsed kelle peale ta agressiivselt hüppab, kuid leidub ka lapsi, kel laseb ta end kõrvast sikutada, omale süüa pakkuda ja kui koer magab, siis ennast patsutada, mis tundub talle vägagi meeldivat.

Peale traumat on koer vahel ka perenaise suhtes agressiivne ja kipub hammustama, kuid kuna koer on väike, siis pisikesed hambajäljed on talutavad, kuid vaimselt on see vastuvõetamatu. Samas, hoolimata hammustamisest, on koer perenaise suhtes hooliv, koer ei lase väljas jalutades perenaisele enamus inimesi ligi.

Oleme suhelnud nii mõnegi teise spetsialistiga. Osad on soovitanud teha koerale närviuuring, mille eesmärgiks on välja selgitada, kas koera närvid on tõesti nii läbi. Kui see tõesti nii on, siis tuleks koer magama panna, mis oleks meie valikutest viimane.

Meile on soovitatud võtta ka teine koer, kellega tekiks nö vennatunne ja siis pole ka väljaskäigud praegusele koerale pealtnäha niivõrd ohtlikud. Muidugi oleks uue koera juurde võtmine juurde suur muutus, milleks tuleb tervel perel muuta eluharjumusi, kuid tõesti ma tahaks anda endast parima ja jätta koer meie sekka. Soovime ta edasipidised aastad teha rahulikuks ja rõõmsaks.

PS! Peale õnnetust oleme käinud ka kuuletuskoolitusel, kuid sealt tulles polnud tulemus rahuldav. Jah, toas, pere seltsis on ta rõõmsameelne ja oskab teha trikke ning kõrval käia, kuid välja minnes, ka kõige väiksemad häirivad tegurid hirmutavad teda ja muudavad ta rahutuks.
Palun abi, et muuta koera edaspidised eluaastad paremaks.

Vastus: Aliftina Petrova, Eesti Kennelliidu F.C.I välimikukohtunik ja kuulekuskoolituse kohtunik

Tere!
Väga kahju, et teie koer sai nii raske kogemuse, et hakkas end sellisel viisil kaitsma. Minul on palju kogemust sarnaste probleemidega, kuid oleme iga kord pidanud leidma oma lähenemisnurga, selleks et õpetada koera mitte nii palju kartma. Väga tihti see, mis sobib hästi ühe koera jaoks, võib muuda teise koera veel agresiivsemaks. Koerte kaasasündinud omadused on erinevad, elutingimused on erinevad ning ka peremehed on erinevad. Seetõttu peab iga koer saama idividuaalse lähenemise (ravi). Soovitan pöörduda suure kogemusega koertekäitumise spetsialisti poole. Olen kindel, et teie koer võib veel muutuda julgemaks ja adekvaatsemaks.
Kannatust ja edu teile!