Kassid

Umbes nädal aega tagasi liitus meie perekonnaga kiisutüdruk, kel vanust ca 3 kuud. Preili on steriliseerimata. Mure seisneb selles, et kiisu pelgab inimesi ja pelgab kohe väga. Kardab niipalju, et pigem veedab suurema osa ööpäevast diivani all. Diivani alt väljas käib vaid siis, kui on vaja liivakastis tolmutada, või siis, kui kõht tühjaks kipub minema. Ka neid toiminguid teeb ta äärmise ettevaatlikkusega. Jälgib meid alati ning kui me peaks mõnd oma jäset sel ajal liigutama, siis üldiselt kihutab otsemaid tagasi diivani alla.
Aeg-ajalt liigub ringi ka diivani vahetus läheduses. Kui oleme kaua ja liikumatult ühel kohal olnud (nt tv-d vaadanud). Kui ta on liikumas ja üritada teadlikult temale läheneda, siis ta põgeneb samuti diivani alla ning vahest susiseb, et näidata iseloomu. Teisisisõnu ei ole nädala jooksul me saanud ühtki füüsilist kontakti temaga loodud.
Oleme üritanud mänguasjadega teda mängima meelitada, kuid ka see ei too vedu. Käib ja luusib ringi peamiselt õhtuhämaruses ning mängimist on kuulda siis, kui ise teises toas magama heitnud.
Eelmine omanik ütles ka, et tegemist on väga ara kassipojaga. Ei osanud arvata, et kiisu nii arg võib olla. Kahju on ka sellest, et ununes sealt midagi kaasa võtta, nt mõni mänguasi, mis talle ehk seal armsaks olla saanud. Mida sellistes tingimustes teha? Kas varuda vaid aega ja kannatust, hoida liivakastis liiv puhtana ja toit alati ees või peaks ikkagi üritama luua füüsilist kontakti? Mitte teda nüüd diivani alt ära hirmutada, aga kui ta sealt ära tuleb, siis ehk teda enam mitte sinna lasta? Toas on veel teisigi peidukohti, kuhu ta saab varjuda, aga kus ta meid samal ajal võiks näha ning sedasi saaks teda üritada mängima meelitada, näha tema reaktsiooni...
Ette tänades, igasugu väärt mõtted on teretulnud :-)