Kassid
Küsimus: Kuidas kodus kohandada varjupaigast võetud täiskasvanud kassi?25.03.2015
Tere!
Meiega on kuu aega elanud üks varjupaiga täiskasvanud kiisu. Püüti ta kassikolooniast, inimesega ta harjunud ei ole. Käitumiselt on ta agressiivne, turtsub, sisiseb ja lööb väga valusasti.
Meie juures oldud aja sisse on mahtunud veel tema kaks korda loomakliinikusse viimine (ikka väevõimuga), steriliseerimine, antibiootikumiravi silmapõletiku tõttu ning sunniviisiliselt (paksude kinnastega kinni hoides) teostatav seeneravi, mis ei ole meid talle mõistagi grammigi sümpaatsemaks muutnud.
Lisaks eelnevale on ta pea algusest saadik pidanud siin näljastreiki, vaid öösiti käib ta joomas ja söömas ning liivakastis. Pai ei ole saanud põhimõtteliselt talle teha, sellistele katsetele järgnevad enamasti minu verised käed ja tige urin. Kui päevasel ajal talle maiuspalu pakkuda, siis ta lihtsalt ignoreerib neid. Vaatab kivistunud pilguga ja ei söö.
Siiski ühel korral sain õrnalt tema pead puudutada ja ta ei teinud selle peale mulle midagi. Kui pärast oma rumalusest julgemaks muutusin, oli olukord jälle tavapärane, minu käed tõmmati katki. Ka loomaarst sai teda läbi vaadata vaid tuimestava süsti abil.
Kusjuures kassi tervis on korras, loomaarsti juures said tehtud vastavad uuringud. Seega teame, et agressiivsus ei ole seotud tema tervisega. See, mis alguses oli, on nüüd häda ja vaevaga ravitud (silmapõletik, seen, samuti on paranenud steril. haav).
Küsimus ongi, et kuidas temaga sõbraks saada? Valisime just tema endale, sest meil oli temast kahju, ta oli varjupaigas stressis. Samas ei osanud me arvata, et ta nii vihane tegelane on.
Kas kass peab kõiki neid protseduure, mis oleme temaga teinud meeles ja paneb need kõik meie arvele? Kuidas peaks agressiivsele kassile lähenema, et ise terveks jääksin ja kass ka ära ei ehmuks? Kas ta unustab kõik need kinnihoidmised ja väntsutamised?
Hetkel on edusammuks see, et ta on nõus istuma minuga sama diivani peal (teises otsas muidugi), kuid ta ei ole seejuures lõdvestunud vaid kramplik. Edusamm on see selles osas, et algselt elas ta vaid voodi all.
Ette tänades
Meiega on kuu aega elanud üks varjupaiga täiskasvanud kiisu. Püüti ta kassikolooniast, inimesega ta harjunud ei ole. Käitumiselt on ta agressiivne, turtsub, sisiseb ja lööb väga valusasti.
Meie juures oldud aja sisse on mahtunud veel tema kaks korda loomakliinikusse viimine (ikka väevõimuga), steriliseerimine, antibiootikumiravi silmapõletiku tõttu ning sunniviisiliselt (paksude kinnastega kinni hoides) teostatav seeneravi, mis ei ole meid talle mõistagi grammigi sümpaatsemaks muutnud.
Lisaks eelnevale on ta pea algusest saadik pidanud siin näljastreiki, vaid öösiti käib ta joomas ja söömas ning liivakastis. Pai ei ole saanud põhimõtteliselt talle teha, sellistele katsetele järgnevad enamasti minu verised käed ja tige urin. Kui päevasel ajal talle maiuspalu pakkuda, siis ta lihtsalt ignoreerib neid. Vaatab kivistunud pilguga ja ei söö.
Siiski ühel korral sain õrnalt tema pead puudutada ja ta ei teinud selle peale mulle midagi. Kui pärast oma rumalusest julgemaks muutusin, oli olukord jälle tavapärane, minu käed tõmmati katki. Ka loomaarst sai teda läbi vaadata vaid tuimestava süsti abil.
Kusjuures kassi tervis on korras, loomaarsti juures said tehtud vastavad uuringud. Seega teame, et agressiivsus ei ole seotud tema tervisega. See, mis alguses oli, on nüüd häda ja vaevaga ravitud (silmapõletik, seen, samuti on paranenud steril. haav).
Küsimus ongi, et kuidas temaga sõbraks saada? Valisime just tema endale, sest meil oli temast kahju, ta oli varjupaigas stressis. Samas ei osanud me arvata, et ta nii vihane tegelane on.
Kas kass peab kõiki neid protseduure, mis oleme temaga teinud meeles ja paneb need kõik meie arvele? Kuidas peaks agressiivsele kassile lähenema, et ise terveks jääksin ja kass ka ära ei ehmuks? Kas ta unustab kõik need kinnihoidmised ja väntsutamised?
Hetkel on edusammuks see, et ta on nõus istuma minuga sama diivani peal (teises otsas muidugi), kuid ta ei ole seejuures lõdvestunud vaid kramplik. Edusamm on see selles osas, et algselt elas ta vaid voodi all.
Ette tänades
Vastus: Marion Maksimov, Kasside Turvakodu asutajaliige, MTÜ Kasside Turvakodu, www.kassideturvakodu.ee
Esmalt teeme selgeks ühe asja. Kass ei ole vihane teie peale, vaid ta kardab teid ja selle pärast on ka agressiivne. See on väga oluline, sest kui peate teda vihaseks, on teie suhtumine ja lähenemine valel noodil.
Asjaolu, et ta on nõus teiega samal diivanil istuma on ülisuur asi ja võib nimetada edasiminekuks. Kindlasti on tal potesiaali! Tegelikult olen ma veendunud, et kõigil kassidel on seda ja elu on ka tõestanud. et igasugustest väga iseloomukatest tegelastest saab asja.
Kõige olulisem on vast julgus ja järjekindlus. Kass ei tohi tajuda teie hirmu. Parim manipuleerimise viis on söök ja võimalik et ka ainus. Aeg panem ka muidugi asjad paika, aga söögiga saavad asjad ruttu selgeks. Soovitan proovida nii, et võtate kõik söögi eest ära ja kass saab süüa AINULT teie käest ja teie juuresolekul. Võimalik, et esimene päev ta ei söögi, võibolla ka teine päev mitte, aga mingi hetk ta ju peab sööma. Sellist "mängu" tuleb teha ettevaatlikult ja mõistusega. Stressis kass võibki teha näljastreiki ja sellise toitmisega võib ka liiga teha. Seda siis juhul, kui ta on ikkagi liiga kaua ilma toiduta. Kui aga järjekindlalt käia kassi juures mingi hea konservi kausiga, siis ma usun, et ta üks hetk võtab selle vastu. Ja kui ta siis on nõus sööma, hakkab ta teid seostama heade asjadega. Kui ta juba julgeb süüa teie juuresolekul, siis järgmine samm on söögi ajal silitada. Nii tavaikselt hakkab tulema see kassiga sõbraks saamine ja tema veenmine, et talle ei olda ohuks. Lisaks tuleb muidugi ilusa häälega rääkida ja abiks võiad olla ka pulga otsa pandud suletuttid ja muud mänguasjad, mis distantsilt kasutada saab.
Soovin jõudu, sest tegu on väga huvitava ülesandega. Kui te kassi olete ära taltsutanud, saate enda üle suurt uhkust tunda.
Heade sooviega,
Marion
Kasside Turvakodu
- Prindi küsimus Saada sõbrale Tagasiside
- Lemmikloomad > Kassid