Kassid

Enne lapse sündi võtsime enda vanemale (umbes paari aastane) kassile seltsiks väikse kassipoja, et ta ei tunneks end nii üksi ja unarusse jäätuna kui laps sünnib. Sõbrunesid nad hästi. Magavad senini aeg ajalt üksteise kaisus lausa. Mõnikord kassipoeg ajab vanema kassi närvi oma liigse müttamise ja mängimisega aga saavad hakkama.
Kui lapsega koju tulime, tundus kõik justkui hästi olevat. Vanem kass on senini väga mures kui tema läheduses hakkab laps nutma. Vaatab keskendunult ta poole ja tahaks nagu öelda: "Ära nuta pisikene!" Nii kui laps haaramise selgeks sai ning kiisupoja enda jaoks avastas, haarati kohe ka tema karvadest kinni. Ei pistetud küüni sisse lapsele ega midagi. Just kui unelmate kass pisikese lapse jaoks. Laps sikutagu või sakutagu palju tahab, aga kass paneb end mõnikord isegi pikali nagu tahaks veel väntsutamist.
Laps nüüd viie kuune ja ilmnenud probleem meie kiisupojaga. Panen lapse voodisse magama, siis kui väiksel kassil tuju tuleb, läheb ta tema voodi juurde läbi võrede niisama käpaga lapse jalga püüdma mis liigub. Hullemal juhul hüppab ta ka voodisse ning kriimustab mujaltki. Peamine eesmärk on lapse sokk kätte saada. Aga seda krabatakse küüntega ja päris sügavalt pannakse küüned sisse. Paneks ukse kinni. Ei saa, meil puudub uks kuna see segas WC ukse lahti käimist. Oleme nüüd asendanud selle kardinatega. Tõmban need ette lapse uinaku ajaks, aga ei midagi. Hiilitakse ikka kuskilt vahest sisse. Veega pritsimine ei mõju talle kuidagi, korraks tõmbub eemale ja varsti tagasi. Eemale peletav vahend ei aita. Mõistus on otsas, mis selle kiisuga teha. Mis võimalusi on veel, et ta saada lapse voodist eemale? Ära ei tahaks ju ka teda anda aga kui midagi ei aita, peab ju seda tegema. Õue kassiks olemise mõte talle ka nagu enam ei meeldi. Kuigi kui ta võtsime, kasvas ta ka õues ning jalutas iseseisvalt mööda metsa kui teised alles emme sabas käisid.